kes:
mis:
kus:
kuidas:
kuhu:
mida mööda:
kui kõrgele:
milliste vahenditega:
leides end:
leides oma koha:
ülejäänud pilte vaata pildialbumist
Tuesday, January 27, 2009
öise tartu lummuses
vaja on veidi teed, veini, head seltskonda ja juba tulevad paradigmad, teooriad, mis vallutavad mõtted tundideks. veel koduteelgi oled lummatud, kõnnid pea maas. siis aga tõstad pilgu, ja ennäe. ilu.
kes:
mis:
kus:
kuidas:
kuhu:
mida mööda:
kui kõrgele:
milliste vahenditega:
leides end:
leides oma koha:
ülejäänud pilte vaata pildialbumist
kes:
mis:
kus:
kuidas:
kuhu:
mida mööda:
kui kõrgele:
milliste vahenditega:
leides end:
leides oma koha:
ülejäänud pilte vaata pildialbumist
Monday, January 26, 2009
*well, anyway, it's looking like a beautiful day*
kuigi viisin oma arvuti järjekordselt garantiisse parandamiseks; kuigi mu organism juba protesteerib kõvasti, et peab jälle antibiootikume seedima; kuigi päike ei paista ja väljas sajab konkreetset p***a; kuigi magseminari artiklid on ikka veel läbi töötamata; kuigi raha on täiesti otsas..
i don't fucking care:)
Drinking in the morning sun
Blinking in the morning sun
Shaking off the heavy one
Heavy like a loaded gun jne
ehk meil on muusika, mis paned kõike unustama:
i don't fucking care:)
Drinking in the morning sun
Blinking in the morning sun
Shaking off the heavy one
Heavy like a loaded gun jne
ehk meil on muusika, mis paned kõike unustama:
Sunday, January 25, 2009
'we may be through with the past, but the past ain't through with us'
Viimase nädala või paari jooksul (seoses ainega “Biograafiline perspektiiv post/sotsialstlikele ühiskondadele”) olen leinud end nii mitmegagi mõtteid mõlgutamast mineviku mõju teemadel. Kas meie minevik mõjutab meie tegusid olevikus? Kas olevikus mõtleme me oma tegude tagajärgedele tulevikus? Nagu kirss tordi peale, lajatati mulle eile vastu vahtimist: “We may be through with the past, but the past ain't through with us”. Ehk siis teisisõnu, vaatasin filmi “Magnolia”.
Igal inimesel on minu arvates vähemalt kaks minevikku. Esimene on kultuuriline, teine sotsiaalne. Esimene on seotud kontekstiga, ühiskonnaga, kus elatakse, riigiga. Teine aga isikliku eluga, tunnetega, südamega. Siit tulenevalt on minu meelest erinev ka see, kas minevik mõjutab meie tegusid olevikus. Kultuurilisest minevikust lähtudes ütlen ma jah. Need, kelle sugulased või kes ise on läbi elanud näiteks nõukogude repressioone, neid inimesi jääb minevik alati kummitama. See on mõjutanud nende mõttemaailma, seega võib üldistatult öelda, et nad on mõtestanud või suhestanud oma oleviku mineviku üleelamistega. (Sellega seoses: lugesin just Aili Helmi raamatut “Kuradil ei ole varju: Märkmeid nõukogude naistevanglast 1946”, välja antud 1979 > aga sellest võib-olla teinekord pikemalt.)
Teiseks mineviku vormiks on sotsiaalne minevik, siia alla paigutaks ma südamega tundmise ehk suhted. Ja selle mineviku puhul on minu meelest nii, et minevik ei pruugi mõjutada oleviku tegusid. Ütleme, et sa astud minevikus ämbrisse. No on mingi kamm. Ja sa tead, et käitusid s***sti ja lubad endale tulevikus sellistest asjadest hoiduda. Läheb mööda rohkem või vähem aega ja gabummm! jälle sama värk. Saad hakkama samasuguse teoga. Kas minevik mõjutas? Oleks võinud, mõtled sa. Aga ei, tunnete vastu ei saa. Teinekord võib-olla ei tahagi. Aga väga tervislik see ka just ei ole.
Lühidalt võiks öelda, et “Magnolia” kammis ära jälle. Minevik. Inimlik lähedus. Kokkusattumused. Suhted. Andestamine. Kohanemine. Allaandmine. Edasiminek.
-the past will decide what happens in the end-
jah või ei.
Igal inimesel on minu arvates vähemalt kaks minevikku. Esimene on kultuuriline, teine sotsiaalne. Esimene on seotud kontekstiga, ühiskonnaga, kus elatakse, riigiga. Teine aga isikliku eluga, tunnetega, südamega. Siit tulenevalt on minu meelest erinev ka see, kas minevik mõjutab meie tegusid olevikus. Kultuurilisest minevikust lähtudes ütlen ma jah. Need, kelle sugulased või kes ise on läbi elanud näiteks nõukogude repressioone, neid inimesi jääb minevik alati kummitama. See on mõjutanud nende mõttemaailma, seega võib üldistatult öelda, et nad on mõtestanud või suhestanud oma oleviku mineviku üleelamistega. (Sellega seoses: lugesin just Aili Helmi raamatut “Kuradil ei ole varju: Märkmeid nõukogude naistevanglast 1946”, välja antud 1979 > aga sellest võib-olla teinekord pikemalt.)
Teiseks mineviku vormiks on sotsiaalne minevik, siia alla paigutaks ma südamega tundmise ehk suhted. Ja selle mineviku puhul on minu meelest nii, et minevik ei pruugi mõjutada oleviku tegusid. Ütleme, et sa astud minevikus ämbrisse. No on mingi kamm. Ja sa tead, et käitusid s***sti ja lubad endale tulevikus sellistest asjadest hoiduda. Läheb mööda rohkem või vähem aega ja gabummm! jälle sama värk. Saad hakkama samasuguse teoga. Kas minevik mõjutas? Oleks võinud, mõtled sa. Aga ei, tunnete vastu ei saa. Teinekord võib-olla ei tahagi. Aga väga tervislik see ka just ei ole.
Lühidalt võiks öelda, et “Magnolia” kammis ära jälle. Minevik. Inimlik lähedus. Kokkusattumused. Suhted. Andestamine. Kohanemine. Allaandmine. Edasiminek.
-the past will decide what happens in the end-
jah või ei.
Monday, January 19, 2009
nipernaadi
ma nägin küll, kuidas sa veel bussi uksel vaatasid kolm viimast korda mulle sügavalt silma. ma sain aru. sõnu polnudki ju vaja. nüüd uitab üksik pisar mu põsel. aga uued maad vajavad vallutamist, uued seiklused kogemist. ahmi ka minu eest ports raputavaid emotsioone. loodan, et puistad mind nendega kunagi üle.
alati sinu..
seniks: this is the end, my only friend, the end
alati sinu..
seniks: this is the end, my only friend, the end
Friday, January 16, 2009
strobo
Märkmed öisest teadusest:
Kuidas teadust tehti:
Ja pärast teadust:
Eufooria. Plinkiv strobo. Kaootilised kogud. Palju silmailu. Mõte rändamas. Tantsupõranda suhetevõrgustik põimumas tundmatute kujude vahel. Kas see ongi reiv? Tu-tu-tu-tu-tu-tu. Kõrvus kohisevad vilede helid. Silmade sulgedes näen end vaimusilmas visklemas Freedom Parade'i rütmide kütkes, suus vile ja seljas pea midagi.. Jube hakkab. Avan silmad ja näen enda rahustuseks endiselt vilkuvate tulede uimas vabrikut. Kamp on koos. Kõik on siin. Lasen oma silmadel veel puhata vaadates hektiliste, kuid samas nii sujuvate liigutustega tantsivaid neide. Kas ainult mulle tundub, või ongi siin hetkel naissoost isikute ülekaal? Ja et nad kõik on eranditult väga stiilsed ja pilkupüüdvad? Tunnen end hästi. Surun end armsa inimese vastu ja nuusutan ta juukseid. Saan kingiks naeratuse. Olen õnnelik.
Kuidas teadust tehti:
Ja pärast teadust:
Eufooria. Plinkiv strobo. Kaootilised kogud. Palju silmailu. Mõte rändamas. Tantsupõranda suhetevõrgustik põimumas tundmatute kujude vahel. Kas see ongi reiv? Tu-tu-tu-tu-tu-tu. Kõrvus kohisevad vilede helid. Silmade sulgedes näen end vaimusilmas visklemas Freedom Parade'i rütmide kütkes, suus vile ja seljas pea midagi.. Jube hakkab. Avan silmad ja näen enda rahustuseks endiselt vilkuvate tulede uimas vabrikut. Kamp on koos. Kõik on siin. Lasen oma silmadel veel puhata vaadates hektiliste, kuid samas nii sujuvate liigutustega tantsivaid neide. Kas ainult mulle tundub, või ongi siin hetkel naissoost isikute ülekaal? Ja et nad kõik on eranditult väga stiilsed ja pilkupüüdvad? Tunnen end hästi. Surun end armsa inimese vastu ja nuusutan ta juukseid. Saan kingiks naeratuse. Olen õnnelik.
Wednesday, January 14, 2009
ma nägin, kogesin ja uskusin
Kell näitab 23:00 õhtul. Veel on ajal tähendus. Veel tundub kõik ratsionaalne. Raekoja platsis särab ikka veel jõuluehtes kuusk. Üksik sahk tiirutab mööda munakive. Ja siis...
Äkki ei ole ajal enam tähtsust. Ma ei tea, mitu tundi vahepeal möödunud on, võib-olla ainult veerand tundi, võib-olla aga kolm tundi. Padjad. Igal pool on padjad. Erineva suuruse ja kujuga. Kolm sooja keha suure madratsi peal. See tuba kiirgab. Aknast piilub sisse täiskuu ja raekoja tipp lehvitab. Minu kõrvu kostub rahustav monotoonse rütmiga india munkade muusika. Tunnen, kuidas minu hingamine võtab vägisi muusika kuju. Ja siis hakkabki pihta. Õhk tungib minu sisse, lookleb kaarega rindkerre, otsib teed kõhu juurest selgroo poole, teeb veel paar sujuvat kaart, et seejärel impulsiga ninast välja paiskudes külma tunnet maha jätta. Võimas. Mina olengi muusika. Vaatan intensiivseid seinu. Seal olevad fotod räägivad minuga. Eriti üks. The kite runner. Rand. Üksik neiu tuulelohet hoidmas. Vaatan veel pingsamalt. Kas ma tõesti näen, kuidas ta jookseb mööda randa? Jah. Näen, kuidas musklid ta käes pingulduvad, kui suurem tuulehoog lohet eemal tahab kanda.. Muigan endamisi.
Selline keiss ongi, kus postmodernistlik inimene, tarbimisühiskond, kommunikatsioon, identiteetide paljusus, individualism ja meedia, segunedes elupuu/inimpuu, venelaste ja eestlastega viivad viirukit täis suisetatud korteris uuele tasemele.
Terve öö näen unes, kuidas istun püstkojas ja kuulan oma mõtteid. Paljud asjad selginevad. Uued perspektiivid kerkivad.
Äkki ei ole ajal enam tähtsust. Ma ei tea, mitu tundi vahepeal möödunud on, võib-olla ainult veerand tundi, võib-olla aga kolm tundi. Padjad. Igal pool on padjad. Erineva suuruse ja kujuga. Kolm sooja keha suure madratsi peal. See tuba kiirgab. Aknast piilub sisse täiskuu ja raekoja tipp lehvitab. Minu kõrvu kostub rahustav monotoonse rütmiga india munkade muusika. Tunnen, kuidas minu hingamine võtab vägisi muusika kuju. Ja siis hakkabki pihta. Õhk tungib minu sisse, lookleb kaarega rindkerre, otsib teed kõhu juurest selgroo poole, teeb veel paar sujuvat kaart, et seejärel impulsiga ninast välja paiskudes külma tunnet maha jätta. Võimas. Mina olengi muusika. Vaatan intensiivseid seinu. Seal olevad fotod räägivad minuga. Eriti üks. The kite runner. Rand. Üksik neiu tuulelohet hoidmas. Vaatan veel pingsamalt. Kas ma tõesti näen, kuidas ta jookseb mööda randa? Jah. Näen, kuidas musklid ta käes pingulduvad, kui suurem tuulehoog lohet eemal tahab kanda.. Muigan endamisi.
Selline keiss ongi, kus postmodernistlik inimene, tarbimisühiskond, kommunikatsioon, identiteetide paljusus, individualism ja meedia, segunedes elupuu/inimpuu, venelaste ja eestlastega viivad viirukit täis suisetatud korteris uuele tasemele.
Terve öö näen unes, kuidas istun püstkojas ja kuulan oma mõtteid. Paljud asjad selginevad. Uued perspektiivid kerkivad.
Wednesday, December 17, 2008
jõululainel
Vaatasin just maailma kõige lahedamat/ehedamat/armsamat/südantliigutavamat jõululugu. Tegemist Põhjanaabrite filmiga "Joulutarina". Lugu sellest, kuidas Jõuluvanast sai Jõuluvana. Vürtsitatud nii suviste hingematvate kui talviste kargete Lapimaa vaadetega. Lihtne lugu viimaks end jõululainele. Maarit kinkis mulle küll vägeva emotsiooni, kiitos!!!:)
Monday, December 15, 2008
midagi etnoloogidele
Sattusin hiljuti Juutuubis vaatama ettekannet "An anthropological introduction to YouTube". Tegemist on Kansase ülikooli digitaalse antropoloogia professoriga, kes on moodustanud enda ümber uurimisgrupi tudengitest, kellega koos vaadeldakse, uuritakse, osaletakse ja analüüsitakse Youtube'i. Vaatluse alla on ettekandes võetud järgmised teemad: mis on üldse YouTube; kes on YouTube's; mis on YTi kontekst: the loss of community and "networked individualism"; YT kui kogukonna meedium; YTi anonüümsus; WebCam ja vlogimine: rääkides endaga, samal ajal rääkides sadadega/tuhandetega; autentsuse küsimus: kes esineb endana, kes kasutab maski; kuidas YTi kui digitaalset maailma kasutatakse ära enda reaalse elu kordaseadmisel jne jne.
Väga põnev sissevaade, kuhu antropolooga/etnoloogia on arenemas, mis suunad on esile kerkimas. Nagu nad enda kohta ütlevad oma kodulehel: "a Kansas State University working group led by Dr. Michael Wesch dedicated to exploring and extending the possibilities of digital ethnography". Kellel aega tunnike näpsitada, soovitan soojalt vaadata ja silmaringi laiendada.
Väga põnev sissevaade, kuhu antropolooga/etnoloogia on arenemas, mis suunad on esile kerkimas. Nagu nad enda kohta ütlevad oma kodulehel: "a Kansas State University working group led by Dr. Michael Wesch dedicated to exploring and extending the possibilities of digital ethnography". Kellel aega tunnike näpsitada, soovitan soojalt vaadata ja silmaringi laiendada.
Thursday, December 11, 2008
lustides muusikapaladega
Ma tean küll, et see on juba kulunud nali, aga ma lihtsalt pidin seda uuesti tegema ja nii mõnegi laulu puhul hakkasin kõva häälega naerma.
Ehk siis mäng:
1.Put your iTunes/Napster/Zune Player/WinAmp/etc on shuffle. > mina tegin siis oma last.fm library'ga
2. For each question, press the next button to get your answer.
3. YOU MUST WRITE THAT SONG NAME DOWN NO MATTER HOW SILLY IT SOUNDS!
ja tulemus oli järgmine:
IF SOMEONE SAYS "IS THIS OKAY" YOU SAY?
Into everything – Telepopmusic [võib ka tõlgendada kui “Whateva”]
WHAT WOULD BEST DESCRIBE YOUR PERSONALITY?
The Hill – Marketa Irglova
[Walking up the hill tonight
and you have closed your eyes,
I wish I didn't have to make all those mistakes and be wise.
Please try to be patient and know that I'm still learning.
I'm sorry that you have to see the strength inside me burning. ]
WHAT DO YOU LIKE IN A GUY/GIRL?
Live for Real – K's Choice [justamenticum!!!]
HOW DO YOU FEEL TODAY?
Tire Swing – Kimya Dawson
WHAT IS YOUR LIFE'S PURPOSE?
Feel Like Makin' Love – D'Angelo [hahahaha]
WHAT IS YOUR MOTTO?
Oh No! It's happening Again – Pelle Carlberg [so true:)]
WHAT DO YOUR FRIENDS THINK OF YOU?
Odotan – PMMP [mis ootate?]
WHAT DO YOU THINK OF YOUR PARENTS?
Alpha Male – Röyksopp [mõlemad või:O]
WHAT DO YOU THINK ABOUT VERY OFTEN?
Amy Amy Amy /Outro – Amy Winehouse [umbes nagu Girls Girls Girls?:P]
WHAT IS 2+2?
When Your Mind's Made Up – Glen Hansard and Marketa Irglova
WHAT DO YOU THINK OF YOUR BEST FRIEND?
Last Request – Paolo Nutini
[Slow down, Lie down,
Remember it's just you and me.
Don't sell out, bow out,
Remember how this used to be. ]
WHAT DO YOU THINK OF THE PERSON YOU LIKE?
7 Things – Miley Cyrus
[The 7 things I hate about you
The 7 things I hate about you, oh you
You’re vain, your games, you’re insecure
You love me, you like her
You make me laugh, you make me cry ]
WHAT IS YOUR LIFE STORY?
One Day I'll Fly Away – Nicole Kidman [ohh, see läks nüüd eriti täppi!]
WHAT DO YOU WANT TO BE WHEN YOU GROW UP?
Maneater – Nelly Furtado [hahahaha, appi, ma kukun kohe tooli pealt maha:D:D:D]
WHAT DO YOU THINK WHEN YOU SEE THE PERSON YOU LIKE?
OverPowered – Roisin Murphy [indeed]
WHAT DO YOUR PARENTS THINK OF YOU?
Worthless – Dido [eino, nüüd tuligi siis tõde välja:S]
WHAT WILL YOU DANCE TO AT YOUR WEDDING?
What? - Soft Cell [irw]
WHAT WILL THEY PLAY AT YOUR FUNERAL?
Rockferry – Duffy [miks mitte?]
WHAT IS YOUR HOBBY/INTEREST?
Naked – Tracy Bonham [ma tean, kelle mõjutusel see nüüd hobiks on saanud:P]
WHAT DO YOU THINK OF YOUR FRIENDS?
Wannabe – Spice Girls [sorri, sõbrad, kukkus haledalt välja:)]
WHATS THE WORST THING THAT COULD HAPPEN?
Enola Gay – Orchestral Manoeuvres in the Dark
[Enola Gay, you should have stayed at home yesterday
Oho it can't describe the feeling and the way you lied
These games you play, they're gonna end it all in tears someday
Oho Enola Gay, it shouldn't ever have to end this way]
HOW WILL YOU DIE?
Lights Out – Remi Nicole [järelikult unes?]
WHAT IS THE ONE THING YOU REGRET?
All the Young Dudes – Mott the Hoople [no comments:P]
WHAT MAKES YOU LAUGH?
Modern Timing – Roisin Murphy [ohoh]
WHAT MAKES YOU CRY?
A Well Respected Man – The Kinks
[Cause he gets up in the morning,
And he goes to work at nine,
And he comes back home at five-thirty,
Gets the same train every time.
cause his world is built round punctuality,
It never fails. > aga loomulikult, rutiin!!!]
WILL YOU EVER GET MARRIED?
Oliver's Army – Elvis Costello & The Attractions
WHAT SCARES YOU THE MOST?
Jesus – Betty [HAHAHAHAHAHA]
DOES ANYONE LIKE YOU?
I Will Go Quietly – Shivaree [et salaja, mitte avalikult?]
IF YOU COULD GO BACK IN TIME, WHAT WOULD YOU CHANGE?
Coin-Operated Boy – The Dresden Dolls
WHAT HURTS RIGHT NOW?
Umbrella - Lillasyster
WHAT WILL YOU POST THIS AS?
Gorecki – Lamb [If I should die this very moment
I wouldnt fear > issand:)]
ja tänase päeva vaieldamatu märksõna on Dubai! Uskumatu! Vaadake seda videot sealt alt: http://realestate.theemiratesnetwork.com/developments/dubai/dubailand.php
Ehk siis mäng:
1.Put your iTunes/Napster/Zune Player/WinAmp/etc on shuffle. > mina tegin siis oma last.fm library'ga
2. For each question, press the next button to get your answer.
3. YOU MUST WRITE THAT SONG NAME DOWN NO MATTER HOW SILLY IT SOUNDS!
ja tulemus oli järgmine:
IF SOMEONE SAYS "IS THIS OKAY" YOU SAY?
Into everything – Telepopmusic [võib ka tõlgendada kui “Whateva”]
WHAT WOULD BEST DESCRIBE YOUR PERSONALITY?
The Hill – Marketa Irglova
[Walking up the hill tonight
and you have closed your eyes,
I wish I didn't have to make all those mistakes and be wise.
Please try to be patient and know that I'm still learning.
I'm sorry that you have to see the strength inside me burning. ]
WHAT DO YOU LIKE IN A GUY/GIRL?
Live for Real – K's Choice [justamenticum!!!]
HOW DO YOU FEEL TODAY?
Tire Swing – Kimya Dawson
WHAT IS YOUR LIFE'S PURPOSE?
Feel Like Makin' Love – D'Angelo [hahahaha]
WHAT IS YOUR MOTTO?
Oh No! It's happening Again – Pelle Carlberg [so true:)]
WHAT DO YOUR FRIENDS THINK OF YOU?
Odotan – PMMP [mis ootate?]
WHAT DO YOU THINK OF YOUR PARENTS?
Alpha Male – Röyksopp [mõlemad või:O]
WHAT DO YOU THINK ABOUT VERY OFTEN?
Amy Amy Amy /Outro – Amy Winehouse [umbes nagu Girls Girls Girls?:P]
WHAT IS 2+2?
When Your Mind's Made Up – Glen Hansard and Marketa Irglova
WHAT DO YOU THINK OF YOUR BEST FRIEND?
Last Request – Paolo Nutini
[Slow down, Lie down,
Remember it's just you and me.
Don't sell out, bow out,
Remember how this used to be. ]
WHAT DO YOU THINK OF THE PERSON YOU LIKE?
7 Things – Miley Cyrus
[The 7 things I hate about you
The 7 things I hate about you, oh you
You’re vain, your games, you’re insecure
You love me, you like her
You make me laugh, you make me cry ]
WHAT IS YOUR LIFE STORY?
One Day I'll Fly Away – Nicole Kidman [ohh, see läks nüüd eriti täppi!]
WHAT DO YOU WANT TO BE WHEN YOU GROW UP?
Maneater – Nelly Furtado [hahahaha, appi, ma kukun kohe tooli pealt maha:D:D:D]
WHAT DO YOU THINK WHEN YOU SEE THE PERSON YOU LIKE?
OverPowered – Roisin Murphy [indeed]
WHAT DO YOUR PARENTS THINK OF YOU?
Worthless – Dido [eino, nüüd tuligi siis tõde välja:S]
WHAT WILL YOU DANCE TO AT YOUR WEDDING?
What? - Soft Cell [irw]
WHAT WILL THEY PLAY AT YOUR FUNERAL?
Rockferry – Duffy [miks mitte?]
WHAT IS YOUR HOBBY/INTEREST?
Naked – Tracy Bonham [ma tean, kelle mõjutusel see nüüd hobiks on saanud:P]
WHAT DO YOU THINK OF YOUR FRIENDS?
Wannabe – Spice Girls [sorri, sõbrad, kukkus haledalt välja:)]
WHATS THE WORST THING THAT COULD HAPPEN?
Enola Gay – Orchestral Manoeuvres in the Dark
[Enola Gay, you should have stayed at home yesterday
Oho it can't describe the feeling and the way you lied
These games you play, they're gonna end it all in tears someday
Oho Enola Gay, it shouldn't ever have to end this way]
HOW WILL YOU DIE?
Lights Out – Remi Nicole [järelikult unes?]
WHAT IS THE ONE THING YOU REGRET?
All the Young Dudes – Mott the Hoople [no comments:P]
WHAT MAKES YOU LAUGH?
Modern Timing – Roisin Murphy [ohoh]
WHAT MAKES YOU CRY?
A Well Respected Man – The Kinks
[Cause he gets up in the morning,
And he goes to work at nine,
And he comes back home at five-thirty,
Gets the same train every time.
cause his world is built round punctuality,
It never fails. > aga loomulikult, rutiin!!!]
WILL YOU EVER GET MARRIED?
Oliver's Army – Elvis Costello & The Attractions
WHAT SCARES YOU THE MOST?
Jesus – Betty [HAHAHAHAHAHA]
DOES ANYONE LIKE YOU?
I Will Go Quietly – Shivaree [et salaja, mitte avalikult?]
IF YOU COULD GO BACK IN TIME, WHAT WOULD YOU CHANGE?
Coin-Operated Boy – The Dresden Dolls
WHAT HURTS RIGHT NOW?
Umbrella - Lillasyster
WHAT WILL YOU POST THIS AS?
Gorecki – Lamb [If I should die this very moment
I wouldnt fear > issand:)]
ja tänase päeva vaieldamatu märksõna on Dubai! Uskumatu! Vaadake seda videot sealt alt: http://realestate.theemiratesnetwork.com/developments/dubai/dubailand.php
Sunday, December 7, 2008
kirgastudes pimedates öödes ehk PÖFF 2008
Sel aastal polnud mul üldse plaanis PÖFFil käia. Kusagil ajusopis nagu trummeldas, et millalgi varsti peaks see nüüd algama, aga millal ja mis filmid seal linastuvad – polnud aimugi. Kuni ühel hetkel käis BANG! ja olingi PÖFFi poolt alla neelatud.
Üheksa päeva ja 14 filmi. Sai näha häid, väga häid, lummavaid, kummitavaid, mõtlemapanemaid, trippivaid, naerutavaid, peast haaramapanevaid, absurdseid ning lõpuks ka lihtsalt ilusaid filme. Mõju pole siiamaani üle läinud, ikka veel sellest teisest maailmast veidike purjus. Pohmell tuleb ilmselt kole ja raske: mõte tagasi reaalsusesse pöördumisest võtab jalad nõrgaks.
Reedel (28.11) alustasin oma filmiteekonda Iisraeli-Saksa-Prantsusmaa ühisteosega "Sidrunipuu”. Väga emotsionaalne film. Nagu filmi tutvustuseski on toodud: see on väga inimlik film, kuna maailma ei saa võtta vaid must-valgena. Näidatakse, kuidas enda emotsioonide vastu ei saa, kuigi need ei pruugi olla ka “õiged” või “sellised, nagu nad peaksid olema”. Tekkiv konflik võib tunduda alguses absurdsena, kuid mida film edasi, seda rohkemad kihid hakkavad lahti kooruma ja publikut enda sisse tõmbama. Väga soovitan!
Teiseks filmiks oli laupäeval (29.11) nähtud Jaapani linateos “Usaldades armastust”. Pärast selle nägemist jalutasime Beritiga pea kaks tundi mööda Tartu kesklinna suuremaid ja väiksemaid tänavaid ja mitte ei suutnud samastuda igal tänavanurgal vastutulevate nokastunud noortega, kes lihtsalt lalisesid ja abitult häälitsesid. Me olime kirgastunud. Me olime läbi teinud tõelise kannatuste kadalipu, tulnud välja võimatust olukorrast. “Mida sina sellises olukorras teeksid? Sel naisel oli kõige lihtsam olukord, ta oli kõige rohkem motiveeritud. Mõtle, kui sa oleksid see laps, kes on tehtud selleks, et kellegi teise elu päästa! Lapse kasuisa oli ikka kõige üllam inimene: loobuda enda järglase saamisest, selleks, et tema naine saaks teise mehega lapse saada, et päästa üks haige laps. LEFT-LEFT, RIGHT-RIGHT”. Kes tahab end pärast filmi tunda nii vaimselt kui füüsiliselt läbipekstuna, siis seda filmi peate te küll nägema.
Pühapäev (30.11) tuli “Kolme ahvi”, “Katõni” ja “Külalisega”. See oli ikka väga ränk päev. Türgi-Prantsusaa-Itaalia film “Kolm ahvi” oli visuaalselt väga ilus, just need urbanistlikud veidi määrdunud vaated. Kui sinna juurde lisada veel sassiläinud peresuhted ja absurdsed lahendused reaalsetele probleemidele, saab tegelikult päris hea kompoti. Kes ei näinud, kes ei kuulanud, kes ei rääkinud – pärast filmi Ateena ees suitsu tehes sai tegelased ikka korralikult läbi analüüsitud.
Poola film “Katõn” II maailmasõja õudustest ei saanud jätta kedagi tuimaks. Võikad kaadrid massihaudadest, tulistamistest, tapmistest, kaotamistest ja hakkamasaamisest. Kui lisada juurde, et film baseerub tõsielul, on kananahk ihul garanteeritud.
Film “Külaline” tõi taas linale näitleja, kellega olime juba ühes PÖFFi filmis kohtunud. “Sidrunipuust” tuttav Hiam Abbass oli taas kannataja rollis. Kui eelmises filmis pidi ta maid jagama Iisraeli riigiga, siis nüüd võitles ta oma poja eest, keda hoiti immigratsiooniametis kinni, kuna too elas illegaalina Ameerikas. Filmis põrkusid eri rahvused, eri kultuurid, eri arusaamad. Tekkis abituse tunne: I'm not a criminal, I just wanna make my music, what's wrong with that?. Kes on külaline? Kes on oma? Mainimata ei saa jätta ka lugematud djembe mängimise stseenid – see film võitis ka südame. Samuti võiks öelda siia juurde veel ühe mu kaasvaataja sõnad: "Nii ilusad inimesed olid seal filmis."
Esmaspäev (1.12) Islandi “Väike mägi” ja Itaalia gängstamuuvi “Gomorra”. Islandi film kulges tõeliselt aeglaselt, inimestel polnud kuhugi kiiret, loodusvaated lummasid oma värvikirvevusega. Aga pärast filmi saalist välja astudes tabasin end mõttelt: Miks see film üldse tehtud oli? Mis oli selle mõte? See jäi natuke ebaselgeks minu jaoks.
Samuti ei olnud täiesti my cup of tea film “Gomorra”. Olid üksikud stseenid, mis olid tõesti vastikult head, kuid selline gängsterite elu, pidev kõmmutamine ja organisatsioonist mitte väljapääsemise teema ei suutnud mind palju loksutada.
Teisipäev (2.12) oli väga hea PÖFFipäev. Kõigepealt Suurbritanniast “Happy-Go-Lucky” tõi vahelduseks natukenegi naeru ja komöödiaelemente muidu rasketele filmidele. Samas nagu ka teistes sellel aastal nähtud filmides, oli ka seal nii, et film sujub oma mõnusas rütmis ja kõik tundub minevat hästi, kuni ühe hetkeni, mil käib mingi imetabane twist ja kogu maailma on pea peale pööratud. Kuidas olukorrast välja tuuakse, on juba iga filmi omaette teema. Muidu oli täitsa hea film. Palju värve ja palju ülevoolavat energiat. Ei muserdanud isegi see, et Ateena saal oli välja müüdud ja filmi tuli vaadata põrandal istudes.
Teiseks filmiks oli Prantsusmaa, Kanada, Saksamaa ühistöö “Hiljem”. Kuna teisipäevaks oli inimestele vist kohale jõudnud, et PÖFF käib, siis saime viimased piletid Cinamoni esimesse ritta. See lõi omakorda 3D efekti ja vahepeal oli tunne, et olen ka ise seal filmis sees. Samuti oleks ma pea 3 korda peaaaegu ataki saanud, kuna äkilised autoõnnetused või muud ootamatused mõjusid lähedalt vaadatuna veel võimsamatena. Muidugi ei saa mainimata jätta ka John Malkovichi ja tema maagilist ja kõhedat mõju ekraanil. Kui filmi teema peale mõelda, siis pole ju jumala saadikute teema teab mis uus, aga minule see film mõjus. Väike hot shot pärast filmi Zavoodis oli täiesti omal kohal.
Kolmapäev (3.12) tõi taaskord kaks filmi mu ette: “Ajast ja linnast”, Suurbritannia. Võin täiesti ausalt öelda, et see film läks minust täiesti mööda. Ei teagi, kas oli selles süüdi juba tundaandev unepuudus või tunne, kuidas filmidest hakkab juba küllastumine toimuma, igastahes jah. Tegemist oli küll huvitavalt tehtud dokumentaaliga, kuid kogu see kõnepruuk ja uinutav muusika ei aidanud mul silmi lahti hoida.
Õhtuseks filmiks olin aga taas virk ja nautimine võis alata. Omapärast naudingut pakkus Brasiilia film “Manda-Bala – saada kuul” küll. Mõnusa bossa saatel räägitakse Sao Paolo inimröövidest ja kuritegevusest üldse. Kui filmi alguses oled suht hämmingus, et “mis mõttes igal päeval röövitakse üks inimene? mis mõttes seal üldse võimalik ilma hirmuta elada on? kes on need inimesed, kes röövivad? miks nad nii teevad?”, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkad aru saama, kui suured on seal klassivahed, kuidas erinevad inimesed üritavad ellu jääda, kuidas kurjategija/kidnapper muutub tegelikult heaks olles oma kogukonna jaoks asendamatu leivatooja, ravimite muretseja jne.. Mõtlema paneb, et igal asjal on ikka kaks poolt ja halb ei ole ainult halb. Kui tavaliselt ei istu ma saalis lõputiitrite täieliku lõpuni, siis nüüd tasus see isegi ära: sain teada, et vaid kuus päeva pärast filmi esilinastust sai filmis avameelselt rääkinud kidnapper politseiga tulevahetuses surma.
Neljapäev (4.12) raputas ka ikka mõnusalt. “Üheksandas taevas” vapustas oma avameelsusega. Kui enamik meist on harjunud nägema ilusaid noori inimesi oma ihasid rahuldamas, siis “Üheksandas taevas” olid peategelasteks vanema generatsiooni esindajad. Ja see asjaolu pööraski kogu selle filmi pea peale: enam ei ole esikohal enda kapriisid, vaid mängu tulevad ka east tingitud asjaolud: kuidas jätta maha meest, kellel on elada võib-olla ainult viis-kümme aastat? Kas sellisel puhul tuleks jääda enda õnne trotsides abikaasa kõrvale 'till death do us part' või on igal inimesel olenemata east õigus eelkõige iseenda õnnele?
Laupäev (5.12) algas päris piinarikka India filmiga “Gulabi kuulujutud”. Soovituse peale võtsime istet loožis, kus võis kuninglikult jalg üle põlve filmi nautida. Film iseenesest väga halb ju ei olnud, kui välja jätta, et korralik süžee puudus ja lõpu poole oli pidev lootus, et iga hetk peaks film läbi saama. Kui kann juba tooli peal täiesti lamedaks tahtis muutuda, vaatasin kella, et aru saada, kaua me juba istund oleme. Kella järgi juba kaks pikka tundi ja kõige huvitavam oli see, et ei saanud ka sisu järgi hinnata, millal see film läbi võiks saada. Mõistatasin, et huvitav, kuhu see film omadega jõuda võiks. Siiski meie õnnehetk ka ühel hetkel saabus ja film sai läbi. Ateenast välja astudes tahtis endal pea vägisi indiakohaselt kahele poole nõksutama hakata.
Minu jaoks viimaseks selle aasta PÖFFi filmiks jäi Ungari “Delta”. Üleks, et väärikas lõpp minu pöffile. Parajalt vastik, parajalt õõvastav, parajalt reaalne. Kuidas käituda normist kõrvalekalletega, miks on osadel inimestel nii raske näha asju, mis tegelikult nendesse absoluutselt ei puutu? Miks ollakse nii sallimatud? Soojalt raske ja vastikult ilus.
Selline see PÖFF siis oli. Mõnus, väga mõnus oli üle nädala aja trippida teistes kultuurides, teistes probleemides, teistes maailmades. See ei olnud puhtalt filmifestival, see oli midagi muud. Kui ma mõlen kõigi nende emotsioonide peale, mis ma selle aja vältel kogesin, siis võin küll öelda, et olen natuke teine inimene kui enne seda PÖFFi. Väsitav oli see muidugi ka, sest ega ma ainult filme ei käinud vaatamas, pärast filme oli vaja end tühjaks laadimas käia ju veel Laia tänava lokaalis, sest uute kogemuste ja filmide jaoks oli vaja uut ruumi teha. Nüüdseks on PÖFFi etapp aga jälle läbi ja ma kohe ei teagi, mida nüüd oma eluga peale hakata.
ahjaa: lugege epl pöffi lehelt ka muljeid.
Üheksa päeva ja 14 filmi. Sai näha häid, väga häid, lummavaid, kummitavaid, mõtlemapanemaid, trippivaid, naerutavaid, peast haaramapanevaid, absurdseid ning lõpuks ka lihtsalt ilusaid filme. Mõju pole siiamaani üle läinud, ikka veel sellest teisest maailmast veidike purjus. Pohmell tuleb ilmselt kole ja raske: mõte tagasi reaalsusesse pöördumisest võtab jalad nõrgaks.
Reedel (28.11) alustasin oma filmiteekonda Iisraeli-Saksa-Prantsusmaa ühisteosega "Sidrunipuu”. Väga emotsionaalne film. Nagu filmi tutvustuseski on toodud: see on väga inimlik film, kuna maailma ei saa võtta vaid must-valgena. Näidatakse, kuidas enda emotsioonide vastu ei saa, kuigi need ei pruugi olla ka “õiged” või “sellised, nagu nad peaksid olema”. Tekkiv konflik võib tunduda alguses absurdsena, kuid mida film edasi, seda rohkemad kihid hakkavad lahti kooruma ja publikut enda sisse tõmbama. Väga soovitan!
Teiseks filmiks oli laupäeval (29.11) nähtud Jaapani linateos “Usaldades armastust”. Pärast selle nägemist jalutasime Beritiga pea kaks tundi mööda Tartu kesklinna suuremaid ja väiksemaid tänavaid ja mitte ei suutnud samastuda igal tänavanurgal vastutulevate nokastunud noortega, kes lihtsalt lalisesid ja abitult häälitsesid. Me olime kirgastunud. Me olime läbi teinud tõelise kannatuste kadalipu, tulnud välja võimatust olukorrast. “Mida sina sellises olukorras teeksid? Sel naisel oli kõige lihtsam olukord, ta oli kõige rohkem motiveeritud. Mõtle, kui sa oleksid see laps, kes on tehtud selleks, et kellegi teise elu päästa! Lapse kasuisa oli ikka kõige üllam inimene: loobuda enda järglase saamisest, selleks, et tema naine saaks teise mehega lapse saada, et päästa üks haige laps. LEFT-LEFT, RIGHT-RIGHT”. Kes tahab end pärast filmi tunda nii vaimselt kui füüsiliselt läbipekstuna, siis seda filmi peate te küll nägema.
Pühapäev (30.11) tuli “Kolme ahvi”, “Katõni” ja “Külalisega”. See oli ikka väga ränk päev. Türgi-Prantsusaa-Itaalia film “Kolm ahvi” oli visuaalselt väga ilus, just need urbanistlikud veidi määrdunud vaated. Kui sinna juurde lisada veel sassiläinud peresuhted ja absurdsed lahendused reaalsetele probleemidele, saab tegelikult päris hea kompoti. Kes ei näinud, kes ei kuulanud, kes ei rääkinud – pärast filmi Ateena ees suitsu tehes sai tegelased ikka korralikult läbi analüüsitud.
Poola film “Katõn” II maailmasõja õudustest ei saanud jätta kedagi tuimaks. Võikad kaadrid massihaudadest, tulistamistest, tapmistest, kaotamistest ja hakkamasaamisest. Kui lisada juurde, et film baseerub tõsielul, on kananahk ihul garanteeritud.
Film “Külaline” tõi taas linale näitleja, kellega olime juba ühes PÖFFi filmis kohtunud. “Sidrunipuust” tuttav Hiam Abbass oli taas kannataja rollis. Kui eelmises filmis pidi ta maid jagama Iisraeli riigiga, siis nüüd võitles ta oma poja eest, keda hoiti immigratsiooniametis kinni, kuna too elas illegaalina Ameerikas. Filmis põrkusid eri rahvused, eri kultuurid, eri arusaamad. Tekkis abituse tunne: I'm not a criminal, I just wanna make my music, what's wrong with that?. Kes on külaline? Kes on oma? Mainimata ei saa jätta ka lugematud djembe mängimise stseenid – see film võitis ka südame. Samuti võiks öelda siia juurde veel ühe mu kaasvaataja sõnad: "Nii ilusad inimesed olid seal filmis."
Esmaspäev (1.12) Islandi “Väike mägi” ja Itaalia gängstamuuvi “Gomorra”. Islandi film kulges tõeliselt aeglaselt, inimestel polnud kuhugi kiiret, loodusvaated lummasid oma värvikirvevusega. Aga pärast filmi saalist välja astudes tabasin end mõttelt: Miks see film üldse tehtud oli? Mis oli selle mõte? See jäi natuke ebaselgeks minu jaoks.
Samuti ei olnud täiesti my cup of tea film “Gomorra”. Olid üksikud stseenid, mis olid tõesti vastikult head, kuid selline gängsterite elu, pidev kõmmutamine ja organisatsioonist mitte väljapääsemise teema ei suutnud mind palju loksutada.
Teisipäev (2.12) oli väga hea PÖFFipäev. Kõigepealt Suurbritanniast “Happy-Go-Lucky” tõi vahelduseks natukenegi naeru ja komöödiaelemente muidu rasketele filmidele. Samas nagu ka teistes sellel aastal nähtud filmides, oli ka seal nii, et film sujub oma mõnusas rütmis ja kõik tundub minevat hästi, kuni ühe hetkeni, mil käib mingi imetabane twist ja kogu maailma on pea peale pööratud. Kuidas olukorrast välja tuuakse, on juba iga filmi omaette teema. Muidu oli täitsa hea film. Palju värve ja palju ülevoolavat energiat. Ei muserdanud isegi see, et Ateena saal oli välja müüdud ja filmi tuli vaadata põrandal istudes.
Teiseks filmiks oli Prantsusmaa, Kanada, Saksamaa ühistöö “Hiljem”. Kuna teisipäevaks oli inimestele vist kohale jõudnud, et PÖFF käib, siis saime viimased piletid Cinamoni esimesse ritta. See lõi omakorda 3D efekti ja vahepeal oli tunne, et olen ka ise seal filmis sees. Samuti oleks ma pea 3 korda peaaaegu ataki saanud, kuna äkilised autoõnnetused või muud ootamatused mõjusid lähedalt vaadatuna veel võimsamatena. Muidugi ei saa mainimata jätta ka John Malkovichi ja tema maagilist ja kõhedat mõju ekraanil. Kui filmi teema peale mõelda, siis pole ju jumala saadikute teema teab mis uus, aga minule see film mõjus. Väike hot shot pärast filmi Zavoodis oli täiesti omal kohal.
Kolmapäev (3.12) tõi taaskord kaks filmi mu ette: “Ajast ja linnast”, Suurbritannia. Võin täiesti ausalt öelda, et see film läks minust täiesti mööda. Ei teagi, kas oli selles süüdi juba tundaandev unepuudus või tunne, kuidas filmidest hakkab juba küllastumine toimuma, igastahes jah. Tegemist oli küll huvitavalt tehtud dokumentaaliga, kuid kogu see kõnepruuk ja uinutav muusika ei aidanud mul silmi lahti hoida.
Õhtuseks filmiks olin aga taas virk ja nautimine võis alata. Omapärast naudingut pakkus Brasiilia film “Manda-Bala – saada kuul” küll. Mõnusa bossa saatel räägitakse Sao Paolo inimröövidest ja kuritegevusest üldse. Kui filmi alguses oled suht hämmingus, et “mis mõttes igal päeval röövitakse üks inimene? mis mõttes seal üldse võimalik ilma hirmuta elada on? kes on need inimesed, kes röövivad? miks nad nii teevad?”, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkad aru saama, kui suured on seal klassivahed, kuidas erinevad inimesed üritavad ellu jääda, kuidas kurjategija/kidnapper muutub tegelikult heaks olles oma kogukonna jaoks asendamatu leivatooja, ravimite muretseja jne.. Mõtlema paneb, et igal asjal on ikka kaks poolt ja halb ei ole ainult halb. Kui tavaliselt ei istu ma saalis lõputiitrite täieliku lõpuni, siis nüüd tasus see isegi ära: sain teada, et vaid kuus päeva pärast filmi esilinastust sai filmis avameelselt rääkinud kidnapper politseiga tulevahetuses surma.
Neljapäev (4.12) raputas ka ikka mõnusalt. “Üheksandas taevas” vapustas oma avameelsusega. Kui enamik meist on harjunud nägema ilusaid noori inimesi oma ihasid rahuldamas, siis “Üheksandas taevas” olid peategelasteks vanema generatsiooni esindajad. Ja see asjaolu pööraski kogu selle filmi pea peale: enam ei ole esikohal enda kapriisid, vaid mängu tulevad ka east tingitud asjaolud: kuidas jätta maha meest, kellel on elada võib-olla ainult viis-kümme aastat? Kas sellisel puhul tuleks jääda enda õnne trotsides abikaasa kõrvale 'till death do us part' või on igal inimesel olenemata east õigus eelkõige iseenda õnnele?
Laupäev (5.12) algas päris piinarikka India filmiga “Gulabi kuulujutud”. Soovituse peale võtsime istet loožis, kus võis kuninglikult jalg üle põlve filmi nautida. Film iseenesest väga halb ju ei olnud, kui välja jätta, et korralik süžee puudus ja lõpu poole oli pidev lootus, et iga hetk peaks film läbi saama. Kui kann juba tooli peal täiesti lamedaks tahtis muutuda, vaatasin kella, et aru saada, kaua me juba istund oleme. Kella järgi juba kaks pikka tundi ja kõige huvitavam oli see, et ei saanud ka sisu järgi hinnata, millal see film läbi võiks saada. Mõistatasin, et huvitav, kuhu see film omadega jõuda võiks. Siiski meie õnnehetk ka ühel hetkel saabus ja film sai läbi. Ateenast välja astudes tahtis endal pea vägisi indiakohaselt kahele poole nõksutama hakata.
Minu jaoks viimaseks selle aasta PÖFFi filmiks jäi Ungari “Delta”. Üleks, et väärikas lõpp minu pöffile. Parajalt vastik, parajalt õõvastav, parajalt reaalne. Kuidas käituda normist kõrvalekalletega, miks on osadel inimestel nii raske näha asju, mis tegelikult nendesse absoluutselt ei puutu? Miks ollakse nii sallimatud? Soojalt raske ja vastikult ilus.
Selline see PÖFF siis oli. Mõnus, väga mõnus oli üle nädala aja trippida teistes kultuurides, teistes probleemides, teistes maailmades. See ei olnud puhtalt filmifestival, see oli midagi muud. Kui ma mõlen kõigi nende emotsioonide peale, mis ma selle aja vältel kogesin, siis võin küll öelda, et olen natuke teine inimene kui enne seda PÖFFi. Väsitav oli see muidugi ka, sest ega ma ainult filme ei käinud vaatamas, pärast filme oli vaja end tühjaks laadimas käia ju veel Laia tänava lokaalis, sest uute kogemuste ja filmide jaoks oli vaja uut ruumi teha. Nüüdseks on PÖFFi etapp aga jälle läbi ja ma kohe ei teagi, mida nüüd oma eluga peale hakata.
ahjaa: lugege epl pöffi lehelt ka muljeid.
Subscribe to:
Posts (Atom)
