pikad linad ja pingviinide paraad

Nagu kombeks juba vanadele eestlastele, saime meiegi eile käe lumiseks, sabakondi valusaks ja pea sumisema. Pikad liud on lastud, vastlakuklid/hernesupp söödud, viin joodud ja vabariigi uus aasta pingviinide paraadi jälgides väärikalt vastu võetud.

me loome ise oma reaalsuse

Art: Ma mäletan, et ta tõstis teil seal kabinetis mitu korda aastas mööblit ümber.
V (naerab): Voilà! See on see hiina...
Art (Jaanikale ja Piretile): See mööbli ümbertõstmise usk. Mis selle asja nimi on? See on Eestis ka.
Piret: Feng shui.
Art: Feng shui!
V: Feng shui, jah!
Art (Jaanikale ja Piretile): Nad on muuseumis kahekesi kabinetis ja siis see naisterahvas käskis mitu korda aastas mööblit ümber tõsta.
Jaanika: Normaalne!
(Kõik naeravad.)
Leete, Art “Jahimehe koer ja feng shui” - Vikerkaar 2007, nr 4-5, lk 114-115.


Pärast filmi “Saladus” vaatamist imetabases kohas nimega “Spirituaalne lektoorium” olime preili Heroiiniga suhteliselt läbi loksutatud. Seda enam, et filmile järgnes vabas vormis arutelu, mis minu arvates sarnanes liiga mõnele äärmusliku new age'i usugrupi koosviibimisele. Alguses oli isegi natuke naljakas, aga siis muutus see minu jaoks juba liiga spooky'ks.

Loivasime seepeale poest läbi ja soetanud pudeli punast veini, jätkasime mõtisklusi Kastani tänavas. Iseenesest pole selles nö saladuse idees midagi uut: me loome oma mõtetega ise oma reaalsuse. Kui mõtleme positiivseid mõtteid, tõmbame neid ka endale ligi ja seega muutub meie elu pidevalt positiivsemaks. Samas tekitas minus kohe protesti väide, et seda külgetõmbeseaduse ideed on väidetavalt tõestatud kohe teaduslikult ja on ju teada füüsikast, et sarnane tõmbub sarnasega. Mille peale tegin ma suured silmad ja mõtlesin, et olen omal ajal millestki järelikult väga valesti aru saanud. Minu teadsin ikkagi, et sarnased osakesed tõukuvad ja erinevad tõmbuvad. Kuigi mõte võis ju nendel ideeautoritel hea olla, siis see vorm, millesse see valatud oli, jättis nii mitmelgi tasandil soovida.

Saanud aga lauluõlist veidi energiat juurde, püüdsime end feng shui maailmasse sisse elada. Nimelt oli vaja meisterdada kingitus meie Suurele Juhile ja Õpetajale. Miks just feng shui? Hehe, selleks peab tema loengutes käima ja tema sellealaseid tögamisi kuulama;)

Aga killukesi tollest korrast siis:

Kõigepealt maharahustamiseks väike tants:


Ja meisterdamine võis alata:


Salmi kirjutamine:


Kaart. Laulis väga iniseva meloodiaga happy birthday'd:


Õhupallid said täidetud heeliumiga:)


Töö küünalde säras:


Ja lõpetuseks suure õnne ja finantsedu sümbol 'mündiga kolmajalgne konn' ja veel posu sedeleid erinevate feng shui põhitõdedega:


suht jabur õhtu oli, aga vähemalt kingituse ettevalmistamisel sai meil palju nalja:D

slummi lummus

Kümne Oscari nominent. Neli Kuldset Gloobust juba taskus. Kriitikud vaimustuvad. Rahvas muutub mõtlikuks.
India, slumm, ülerahvastatus, vaesus, nälg, mustus, võimetus-suutmatus olukorda parandada. Aga siiski, lootus jääb. Lootus välja rabeleda. Armastus. Õnn peab olema kõigile lubatud, ka slummikoerale. “Slumdog millionaire” on film, mida vaataks kohe mitu korda. Slumm kui räpasuse, korratuse kõige ehtsam näide muutub filmis kauniks, see lummab. Võib-olla võib siin taga näha teatavat etnoloogi ametialast kretinismi, aga põnev on jälgida, kuidas on kehtestatud agulisuhted, kuidas kogu selles korratuse hunnikus töötab kõik tegelikult kindlate kirjutamata reeglite järgi. Võitlus ellujäämise pärast algab juba väga väikesest peale, olelusvõitluses kehtivad karmid seadused ja allahindlust ei tehta kellelegi. Karmist slummist väljapääsemiseks võetakse ette väga radikaalseid tegusid. Õõvastav, samas südantlõhestav, räpast vaatamisnaudingut pakkuv linateos. Kui lisada juurde veel värvide külluse, muusika kaasahaaravuse, operaatori hea kaadritabamisoskuse ja tasemel näitlejameisterlikkuse, siis peab nentima, et üks kuratlikult hea film ikka.

voogav mõnu

kuigi sellest on juba päevi möödas, on tunne ikka endiselt meeltes. rütm imes endasse ja vajutas elu erinevatele nuppudele; tunded/mõtted hägustusid ja mitmekordistusid, selleks, et jälle selgineda ja võpatusega silmata juba ununenud inimesi enda ümber.

väike fotoreportaaž 5. veebruari hukuööst:

öise tartu lummuses

vaja on veidi teed, veini, head seltskonda ja juba tulevad paradigmad, teooriad, mis vallutavad mõtted tundideks. veel koduteelgi oled lummatud, kõnnid pea maas. siis aga tõstad pilgu, ja ennäe. ilu.

kes:


mis:


kus:


kuidas:


kuhu:


mida mööda:


kui kõrgele:


milliste vahenditega:


leides end:


leides oma koha:


ülejäänud pilte vaata pildialbumist

*well, anyway, it's looking like a beautiful day*

kuigi viisin oma arvuti järjekordselt garantiisse parandamiseks; kuigi mu organism juba protesteerib kõvasti, et peab jälle antibiootikume seedima; kuigi päike ei paista ja väljas sajab konkreetset p***a; kuigi magseminari artiklid on ikka veel läbi töötamata; kuigi raha on täiesti otsas..

i don't fucking care:)

Drinking in the morning sun
Blinking in the morning sun
Shaking off the heavy one
Heavy like a loaded gun jne

ehk meil on muusika, mis paned kõike unustama:

'we may be through with the past, but the past ain't through with us'

Viimase nädala või paari jooksul (seoses ainega “Biograafiline perspektiiv post/sotsialstlikele ühiskondadele”) olen leinud end nii mitmegagi mõtteid mõlgutamast mineviku mõju teemadel. Kas meie minevik mõjutab meie tegusid olevikus? Kas olevikus mõtleme me oma tegude tagajärgedele tulevikus? Nagu kirss tordi peale, lajatati mulle eile vastu vahtimist: “We may be through with the past, but the past ain't through with us”. Ehk siis teisisõnu, vaatasin filmi “Magnolia”.

Igal inimesel on minu arvates vähemalt kaks minevikku. Esimene on kultuuriline, teine sotsiaalne. Esimene on seotud kontekstiga, ühiskonnaga, kus elatakse, riigiga. Teine aga isikliku eluga, tunnetega, südamega. Siit tulenevalt on minu meelest erinev ka see, kas minevik mõjutab meie tegusid olevikus. Kultuurilisest minevikust lähtudes ütlen ma jah. Need, kelle sugulased või kes ise on läbi elanud näiteks nõukogude repressioone, neid inimesi jääb minevik alati kummitama. See on mõjutanud nende mõttemaailma, seega võib üldistatult öelda, et nad on mõtestanud või suhestanud oma oleviku mineviku üleelamistega. (Sellega seoses: lugesin just Aili Helmi raamatut “Kuradil ei ole varju: Märkmeid nõukogude naistevanglast 1946”, välja antud 1979 > aga sellest võib-olla teinekord pikemalt.)

Teiseks mineviku vormiks on sotsiaalne minevik, siia alla paigutaks ma südamega tundmise ehk suhted. Ja selle mineviku puhul on minu meelest nii, et minevik ei pruugi mõjutada oleviku tegusid. Ütleme, et sa astud minevikus ämbrisse. No on mingi kamm. Ja sa tead, et käitusid s***sti ja lubad endale tulevikus sellistest asjadest hoiduda. Läheb mööda rohkem või vähem aega ja gabummm! jälle sama värk. Saad hakkama samasuguse teoga. Kas minevik mõjutas? Oleks võinud, mõtled sa. Aga ei, tunnete vastu ei saa. Teinekord võib-olla ei tahagi. Aga väga tervislik see ka just ei ole.

Lühidalt võiks öelda, et “Magnolia” kammis ära jälle. Minevik. Inimlik lähedus. Kokkusattumused. Suhted. Andestamine. Kohanemine. Allaandmine. Edasiminek.
-the past will decide what happens in the end-
jah või ei.

nipernaadi

ma nägin küll, kuidas sa veel bussi uksel vaatasid kolm viimast korda mulle sügavalt silma. ma sain aru. sõnu polnudki ju vaja. nüüd uitab üksik pisar mu põsel. aga uued maad vajavad vallutamist, uued seiklused kogemist. ahmi ka minu eest ports raputavaid emotsioone. loodan, et puistad mind nendega kunagi üle.

alati sinu..

seniks: this is the end, my only friend, the end

strobo

Märkmed öisest teadusest:



Kuidas teadust tehti:



Ja pärast teadust:

Eufooria. Plinkiv strobo. Kaootilised kogud. Palju silmailu. Mõte rändamas. Tantsupõranda suhetevõrgustik põimumas tundmatute kujude vahel. Kas see ongi reiv? Tu-tu-tu-tu-tu-tu. Kõrvus kohisevad vilede helid. Silmade sulgedes näen end vaimusilmas visklemas Freedom Parade'i rütmide kütkes, suus vile ja seljas pea midagi.. Jube hakkab. Avan silmad ja näen enda rahustuseks endiselt vilkuvate tulede uimas vabrikut. Kamp on koos. Kõik on siin. Lasen oma silmadel veel puhata vaadates hektiliste, kuid samas nii sujuvate liigutustega tantsivaid neide. Kas ainult mulle tundub, või ongi siin hetkel naissoost isikute ülekaal? Ja et nad kõik on eranditult väga stiilsed ja pilkupüüdvad? Tunnen end hästi. Surun end armsa inimese vastu ja nuusutan ta juukseid. Saan kingiks naeratuse. Olen õnnelik.

ma nägin, kogesin ja uskusin

Kell näitab 23:00 õhtul. Veel on ajal tähendus. Veel tundub kõik ratsionaalne. Raekoja platsis särab ikka veel jõuluehtes kuusk. Üksik sahk tiirutab mööda munakive. Ja siis...

Äkki ei ole ajal enam tähtsust. Ma ei tea, mitu tundi vahepeal möödunud on, võib-olla ainult veerand tundi, võib-olla aga kolm tundi. Padjad. Igal pool on padjad. Erineva suuruse ja kujuga. Kolm sooja keha suure madratsi peal. See tuba kiirgab. Aknast piilub sisse täiskuu ja raekoja tipp lehvitab. Minu kõrvu kostub rahustav monotoonse rütmiga india munkade muusika. Tunnen, kuidas minu hingamine võtab vägisi muusika kuju. Ja siis hakkabki pihta. Õhk tungib minu sisse, lookleb kaarega rindkerre, otsib teed kõhu juurest selgroo poole, teeb veel paar sujuvat kaart, et seejärel impulsiga ninast välja paiskudes külma tunnet maha jätta. Võimas. Mina olengi muusika. Vaatan intensiivseid seinu. Seal olevad fotod räägivad minuga. Eriti üks. The kite runner. Rand. Üksik neiu tuulelohet hoidmas. Vaatan veel pingsamalt. Kas ma tõesti näen, kuidas ta jookseb mööda randa? Jah. Näen, kuidas musklid ta käes pingulduvad, kui suurem tuulehoog lohet eemal tahab kanda.. Muigan endamisi.

Selline keiss ongi, kus postmodernistlik inimene, tarbimisühiskond, kommunikatsioon, identiteetide paljusus, individualism ja meedia, segunedes elupuu/inimpuu, venelaste ja eestlastega viivad viirukit täis suisetatud korteris uuele tasemele.

Terve öö näen unes, kuidas istun püstkojas ja kuulan oma mõtteid. Paljud asjad selginevad. Uued perspektiivid kerkivad.