Kondasin mööda netti ja siis sattusin
selle peale. Tuli meelde, et raamatuesitlus oli tollel reedel (27.11) alles esimene pidu. See oli see legendaarne reede, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Kui magama sai alles laupäeva keskpäeva paiku. See oli see õhtu/öö/hommik, kui Supilinna seinte vahel oli uskumatu seltskond koos. Aga jah, "Tartu rahutuste" esitlusel kirjanike ja publiku poolt koos kirjutatud lisalugu, mille valmimisest, õhkkonna loomisest võtsin minagi osa: (tekkis ainult küsimus, kuhu kadus joonealune märkus selles kirjatükis?)
TARTU RAHUTUSED
Tartus ei maksa vein ja toit täna öösel midagi, täpselt nagu nad ei küsi meilt teiste asjade eest asju, aga ega seltskond seepärast siia kohale ei tulnud.
Ta vaatas ruumis ringi: kõik näod olid võõrad, täis uudishimu, naeru, võib-olla isegi etteheidet; ta ei suutnud usaldada neid võõraid inimesi, kes, veiniklaasid käes, üksisilmi ekraanile vaatasid. Ekraanile, teadis ta, pidi peagi ilmuma midagi uskumatut, uut, müstilist ja salapärast.
Talle meenus öösel Postimehe gripirubriigist loetu: viirused levivad arvuti klaviatuuri kaudu märksa velpamalt kui tualeti prill-laua kaudu. Ma ei tohi siit klaviatuuri juurest lahkuda, mõtles ta.
Äkki märkas ta, et laud on lookas tema lemmikveinist ning seda ähvardavad ta liigikaaslased (Tartus, ja mitte ainult, on ju kirjandus üks alkoholismi sulnimaid erivorme), ennast unustanult lakkus ta sõrmed puhtaks ja tormas laua poole.
„Heil!“ kuulis ta häält rahva seast. „Sa ei tohi sinna minna!“
Aga läks. Ega mõtelnudki naasta säält tehasest (või vabrikust?). Pole ju pisimatki põhjust. Tulla ja vaadata, et kultuur (või kirjandus) pole just niisugune, nagu igatsevad memmed maaraamatukogudes. Siin Tartus on asi küll teisem, aga ikkagi – igatsus jääb.
Kirjandusõpetaja vaatas üle, mis kõik oli kirjutatud. Ta mõtles hetke – ja kirjutas alla „4“. Pika miiiinusega.
II
Tartus ei maksa täna öösel vein ja toit midagi. Minu ema ei saa tulla. Ta muidugi nuttis.
Ema mäletas oma noorusaega. Ta oli samuti istunud laua taga ja jälginud seltskonda – igaüks saabus, nagu tal kombeks tulla, ema oli veel väga noor, kusagil 20, ja jälgis inimesi, suu ammuli. Ja siis, ühel hetkel pöördusid kõigi pead ukse poole ja tekkis hirmuäratav vaikus.
Kukkunud veiniklaasi kõlks võttis pinged maha ja järgmisel hetkel ei mäletanud enam keegi, mille või kelle pärast hirmunud oldi. Aga tema ei kaotanud valvsust ja teadis, mis nüüd peagi juhtub. Läheb nagu alati – astub sisse vahepeal Iru hoolekodus olnud püstipäine kauboi, kes hakkab laulma. Loomulikult Eesti hümni.
Just sellesama kauboi pärast kartiski ema paaniliselt Emajõge. Sellepärast ta ei julgenudki Tartusse tulla, kuigi tahtis väga (seetõttu nuttiski). Kuid praegusel hetkel surus ta juba peaaegu et vilunult maha hetkeks teda halvanud hirmu, sundis ennast rahulikuks, vaatas ainiti kauboid ja lihtsalt ootas, mis juhtuma hakkab. Kuigi tegelikult ta vist isegi aimas seda.
Ema ei suutnud kunagi päris selgelt mõista, mis sidus teda, kauboid, Emajõge ja seda seletamatut hirmu, võibolla oli see sama külm ja tume vool, mis nende vahel voolas ja maailma pärismaailmaks (päris Tartuks) ja valemaailmaks jaotas; jah, Emajõgi oli nagu see tunne, Emajõgi oli tume ja sügav ja tema ihu valutas, inimesed nägid seal rahulikku voolu ja peegeldavaid tulesid, aga jõe tume ihu põgenes, ta tahtis ära, ta tahtis voolata merre, lahustuda, aga vesi lõi talle halastamatult uut ihu ja joobunud tudengikalkarid, sallid ripakil, virutasid ta väsinud ihusse pudeleid, jõgi võpatas ja põgenes, tahtis põgeneda, väikesed Tartu veenired, nagu linna veenid, lõid jõele ikka uut ihu, nagu need joodud õllepudelid, mis olid nagu padrunivöö kauboi kuivetunud talje ümber, olid tühjad hülsid, millega paugutas nimetu hirm kauboi ja ema vahel. „Ema,“ mõtles kauboi. „Jõkke,“ nuuksatas ema.
Feliks, kauboikaabu uhkelt kuklas, tundis vanaduse raskust oma õlgadel. Tegelikult oli Feliks noor mees, kuid paraku töötu. Tema karjäär ehitajana oli otsa saanud ning ühtlasi ka tema edu naiste hulgas. Neid jagus varem igasse päeva ja nii ei pidanud uhke kauboi päevagi üksindust tundma. Nüüd aga otsis ta internetiportaalidest üheöösuhteid ja tegi juhutööd ühe kitsi taluniku juures, kes teda loomadega suhtlema sundis. Feliks tundis, et ta on siia maailma sündinud enamaks.
Siin lõppeb teine peatükk.
3 peatükk
Ja siin – sest muidu pole ju selge – algab kolmas. Noormees pööras ümber ja ta nägi seda! Kas pidada seda elavaks või elutuks… kas pole see tõlgendamise küsimus. Kas oli see valge? Pigem võis pidada mustaks. Kui sedagi. Kui üldse omistada sellele kuju. Paljuski sai seda ometigi pidada abstraktseks ja teps mitte konkreetseks. Ja selle pikkus – või õieti lühidus – olenes vaatenurgast.
Sammaste vahelt lähenes Virginia Woolf. Ta oli hommikul ärganud, end sirutanud ja uniste laugude vahelt aknast välja piilunud: nagu ikka, kappasid kardinate taga valged ükssarved ja kummastavalt helesinise karvaga üksjalad. Kes on üksjalad, Virginia ei teadnud, aga ta leppis nendega. Nagu nemad leppisid temaga.
„Ema sul on Virginia Woolf,“ sosistas juhuslik mööduja.
„Imege muna!“ sekundeeris Raul Velbaum, avas dimensioonidevahelise ukse ning kukkus sellest sisse. Maad võttis vaikus. See hirmutas. Miks oli Velbaum Tartus? Kuidas ta siia oli üldse sattunud?
Küsimused, aina küsimused…
Uks avanes ja sisse astus Rauli vend Rudolf, kes tõmbas põuest tuhkru ja tulistas Virginiale otse näkku..
„How dare you!“ karjus Virginia, enne kui august purskus 14 liitrit… vett. Nõnda pääses Virginia tagantjärele oma uppumissurmast, sest just niipalju vett oli tema kopsudes tema suremise hetkel. Jah, Rudolf oli ta päästnud.
Hea on seal, kus neid ei ole.
Niimoodi viskaski Virginia ilma jutumärkideta ühe non-sequituri. Rudolf oli seda varemgi näinud. Pisar voolas ta põsel, kui ta ütles: „Ei… EIIII!!!!“ Sest vesi oli ainus, mis hoidis Virginia teadvust normaalsuse radadel ja jutumärkide vahel. Nüüd, kus vesi sai tema peast välja tulistatud, ütleski ta vaid seosetut loba. Hea on seal, kus neid ei ole – jutumärkideta. Pastakad on Issanda loomaaia kollased tugisambad. Kompuutrite valitsusaeg on elevant. Rudolf ei teadnud, mida teha. Ent tal oli relv (tuhkur, kes oli siiski vigastamata, sest erinevalt odavatest Põhja-Korea relvana kasutatavaist mutanttuhkrutest oli ta korduvkasutatav ega saanud viga) siiani käes…
Ta ootab edvistavalt, relv käes, et keegi ta roima, et keegigi ta suurt kuritegu pealt näeks. Kuid keegi ei tule.. Keegi ei soostu isegi kardinate tagant piiluma või hüüdma. Rudolf suunab tulirelva (kui seda nii nimetada saab) enda poole.
Tegelikult polnudki see üldse oluline, talle meenus et ta polnudki ennast tutvustanud ega kohanud oma Johannat….
Tudeng mõtles: viimast kribab,
Paneb siia väikse lisa.
Aga mida siia panna?
Miuke mõte jõudu kannab?
Iga katse veidi niru,
Mis siis ikka, sööks ehk piru…
… kat ja jääks ometi vakka.
Muidu grafomaania nakkab.
TäH
(Thus far with rough and all-unable pen
Our bending author hath pursued the story
In little room confinding mighty men
Mangling by start the full course of their glory.
–
And for their sake in you fair minds
Let this acceptance take.)
W.S.
Ühiskirjutamisel viibisid:
Urmas Tilga, Eva Lepik, Susanna Kuusik, Eva Kuslap, Piret Bristol, Jaan Malin-Männik, Meelis Friedenthal, Kristjan Sander, Lea Asso, Svea Onno, Piret Korjus, Andres Kaarna, Mele Pesti, Kristjan Jansen, Kaisa Sammelselg, Sille-Liis Karm, Jane Torm, Karl Sink, Tõnis Hallaste, Marika Poolakese, Kadri Lange, Artur Kiris, Ann Viisileht, Taavi Tagel, Maali Käbin, Ruudu Ulas, Aigar Kilu, Anne Lauk, Tiina Tammeorg, Kiwa, Margus Kriis, Mihkel Kunnus, Aapo Ilves, Andra Teede, Kairit Lillepärg, Dagmar Lamp, Urmas Vadi, Katre Väli, Sven Vabar, Silver Rattasepp, Heiki Vilep, Põim Kama, Berk Vaher ja paljud teised.
