Selliste helidega alustas 8. detsembril Riias Dream Factory's (!) Prantsuse elektroduo AIR oma kontserti. Ja ma armusin. Ma armusin seal lugematutel kordadel. Meelest oli pühitud neli tundi autosõitu Tartust ja kortsnaga maja otsingud Riias. Kõik see tasus end ära pärast esimesi akorde. AIR oli maandunud. Õhk muutus kergeks. Vahepeal panin silmad kinni, mõtlesin kõigi nende kordade peale, kui olin kellegagi koos AIRi albumeid kuulanud. Need hetked on olnud erilised. Need jõudsid minu juurde tagasi. Ja kui lisaloona tuli Sexy Boy, siis hakkasid mu juuksed peas liikuma, üle kere sibasid sipelgad. Kindlasti oli mõju ka tugeval bassikäigul, aga ma usun, et just sellel hetkel, selle loo ajal, nende emotsioonide najal, sain tõelise vaimse orgasmi. Ma arvan, et ma polnud ainuke.
Nad olid lihtsalt stiilsed. Tegid stiilselt stiilset muusikat. Kõike oli paigas.
Neil oli justkui aupaiste ümber. Jean-Benoît Dunckel
Nad ei naeratanud. Nicolas Godin
Nad ajasid OMA asja.
Ja rahvas läks pöördesse. Ning siis-ning siis: nägin oma silmaga: Nicolas Godin naeratas:) Ta sai aru, et nad olid oma eesmärgi täitnud: publik armastas.
Ja siis oligi läbi. Tõeline psühhedeelne elamus. Aga nagu paljude taoliste kordadega juhtub, väheks jääb. Tahan veel. Give me some AIR!
2 comments:
oi... ja nad tulevad siiapoole sood ka. Portugali nimelt. P2rast sellise elamuse lugemist tahan ka minna :)
jaaa, raudselt mine. see oli hea:P
Post a Comment