väike puust linn

Kui on tunne, et igasugused tööd ja emotsioonid hakkavad üle ääre keema, tuleb aeg maha võtta, haarata ratas, pista kotti fotokas ja unustamatuse ning väsimuseni vändata ja pilte klõpsida. Seekord siis mööda kevadist Tartut.

9. mai ja juurviljaorkester

Punane nelk näpus, seisin ma laupäeval, Euroopa päeval, Tartu raekoja platsis ja lasin end juursetest helidest kaasa haarata. Esinemas oli Viini Vegetable Orchestra. Kõlab ulmeliselt, kas pole:) Aga teate, biit oli üllatavalt hea. Muidugi oli väga oluline roll selles bändis helitehnikul, sest ilma võimuta poleks neist juurikatest küll taolist kõla välja võlunud, aga see selleks. Elamus oli sellegipoolest mõnus.

nach Uudu*

Polegi veel jõudnud pajatada oma lühikesest visiidist aprilli lõpus Berliini. Teen seda nüüd.
Esimene šokk heas mõttes saabus, kui lennujaamast väljusime: igal pool oli nii roheline. Tulles sellisest talv-kevadisest Tartust oli kohe tunda, kuidas mõnus rohelisuse-hõng ninasõõrmeid paitas ja silmadesse magamatusest hoolimata säde tekkis. Aga mis tegin siis seal?

erster Tag
Pärast väikest uinakut suundusime Kulturforumis Gemäldegalerie, kus süvenesime pikemalt ajutisse näitusesse Madalmaade kunstist, teemaks "The Master of Flémalle and Rogier van der Weyden".
Muidu üritasime vaadata ka teisi näitusi antud muuseumis, aga kuna jalad hakkasid all juba pallideks muutuma ja edasiveeremine tundus juba liigse piinana, lahkusime.



Õhtul kappasime Kreutzbergi lokaalidesse, kõigepealt roosasse, kus sai kohe esimene Cuba Libre endale ja teistele kaela tõmmatud ja pärast õnnestunumaid tarbimisliigutusi edasi kohalikku Krooksu-tüüpi pubisse kaaberdatud ja sealt latiinode sekka tantsitud. Olgu öeldud, et vana hea tunne tuli tagasi, kui astud baari ja sind võtab vastu pahvak sigaretitossu. Berliinis on veel lubatud baarides sees suitsetada.

zweiter Tag
Olgem ausad, hommikud olid meil nende päevade jooksul teatavatel põhjustel suhteliselt hilised. Aga muidu elasime oma mõnusa lohekambaga Kreutzbergis Ninatänaval, ulmeliselt kõrgete lagedega korteris, kuhu mahtus mitmeid turtsakaid pohmakolle, roomavaid ja/või röökivaid lapsi, noori emasid, karvaseid isasid ja palju muudki.
Teisel päeval, nagu põhjalikele turistidele kohane, tahtsime jällegi muuseumeid väisata. Esimeseks sihiks sai Jüdisches Museum ehk siis juudimuuseum. Kõigepealt köitis meid näitus surmavast meditsiinist, kus oli kirjeldatud erinevaid katseid, mida juutide peal läbi viidi. Näitus oli pigem kirjeldav kui andekspaluv. Samas kui rääkisin hiljem mõne inimesega sellest näitusest, siis nad tõid välja hea pointi, et ega neid katseid ei tehtud ju puhtalt piinamise eesmärgil. Et kindlasti on kusagil ka nende eksperimentide tulemused. Neid oleks vägagi huvitav lugeda.
Muidu oli muuseum arhitektuuriliselt über-ultra-moodne, aga tohutult suur. Niiet juutide ajaloost sai ka tüdimusega läbi vaid joostud. Lõpuks oli juhe tõesti nii sassis, et istusime Anuga lastenurgas ja värvisime vildikatega klounide riideid. Kuigi olime plaaninud veel ka näiteks etnomuuseumisse jõuda, siis sinna me puht füüsiliselt siiski ei jõudnud.


Õhtupoolikul võtsime istet aga ühes hipipargis, kus mõnuga odavaid veine lürpisime ja tuleviku-oleviku-mineviku teemadel mõtisklesime. Öösel, pikema otsimise tagajärel, külastasime ka üht näituse avamist, millest erksamad mälestused on vaid need, et Anu leidis sõbra ja teised üritasid primitiivses saksa keeles noormeestega juttu teha: "Es ist nicht gut hier, wir möchen tanzen, disco farben blinken jne":D Sealt põrutasime jälle öhe. Kreutzberg kustus oma juba koduseks saanud urgastega.

dritter Tag
Berliini kuulus loomaaed. Tohutu ala, palju elajaid - kiimased elevandid, pisikesed kaelkirjakud, lääbakil kassilised, higistavad pingviinid, end mitte paljastav Knut, minu hingesugulane öös tšilliv tuhnik, stressis panda ja selle kõige keskel massid pildistavaid inimesi. Ei, tegelikult oli tore, terve päeva veetsime seal. Pluss ilm oli nii ilus, et oleks patt olnud kusagil sees kössitada.
Hiljem said vaadatud ka teised kohustuslikud turismiobjektid ses kuulsas linnas nagu Brandenburgi väravad ning 2005.aastal avatud holokausti memoriaal, samuti lürbitud veini Unter der Linden'il.
Päev oli pikk ja väsitav, seega kosutasime end veidi ööbimiskohas ja siis seadsime sammud Euroopa kõige püssimasse ööklubisse Berghain'i. Aga jee, beibi, jee, pärast pooletunnist sabas seismist selgus, et sisse me sinna ei saagi. Lihtsalt öeldi, et üks meist sisse ei saa ja jutul lõpp. Uksehoidja ei andnud ühtegi seletust, ühesilbiline EI ja jutul lõpp. Meie protsesteerimisele jäi ta kurdiks. Polnud midagi parata, tuju küll langes veidi, aga kiiresti üritasime selle tagasi tippu viia. Kuna tegemist oli meie viimase õhtuga Berliinis, pidi kähku varuplaani käiku laskma: mis siis muud, kui tagasi baare vallutama. Mis aga edasi sai, sellest ajalugu vaikib. What happens in Berlin, stays in Berlin;)

vierter und letzten Tag
Teised olla käinud ilmaratta peal, ma olla maganud. Õhtul lendasime tagasi. Oli hõre olla. Lennukis tahtis hing kinni jääda ja pilt kaduda.
Siiski jõudsime öösel õnnelikult tuulisesse Tartusse.

*sõnapaar 'Nach Uudu' tuleneb minu kõrvavärdlusest. Metroos sõites kuulsin pidevalt, et sõidame suunal 'nach Uudu', tegelikult oli see muidugi 'nach Rudow'. Aga ühesõnaga nüüdsest on 'nach Uudu' asendamas sõimusõna 'nahhui'. Mine võta kinni.

kaine mai

"Kas see sinine kana siin pliita peal on loomulikku surma surnd või hautamispotti ära uppund?" - "Oli muuga, kuidas oli, kuid kuningliku tedreprae siniseks kanaks nimetamine ajas mul hinge tõesti täis."

"Mõnda aega istusin seina ääres padjal ja kujutasin ette, et ümarad föönid on lõvid, kelle suhu naisterahvad oma rullitatud pead pistsid - aga see mäng tüütas varsti, sest ükski daamidest oma peast ilma ei jäänud."

"Taipasin kohe: ei mingit sportlaseks, pesunaiseks või õpetajaks hakkamist - ainuke tõeliselt huvitav elukutse on konduktori oma! Mis võiks olla veel ilusam ja põnevam, kui istuda tuubil täis bussis läikiva toru taga, rinnal säravate lukkudega rahakott ja mitu rida piletirulle ning kutsuda teisi inimesi seltsimeesteks!"
(Leelo Tungal "Seltsimees laps")

Hea on vahepeal end välja lülitada kõigest ja kõigist ja kapselduda.
Ja mis oli selle lastele mõeldud teleteatri või multifilmi või raamatu pealkiri, kus keegi joonistas kas elevandi või mingi muu looma tapeedi peale ja siis see elukas ärkas ellu ja astus seina pealt maha? Kas see oli Londiste?

mida teha, kui on keha?

Kevad hiilib ligi. Väljas on rohkem päikest kui varem. Vahepeal on isegi soe. Täna veetsin Toomel poolteist tundi ühe vanahärraga piibujuttu ajades, kõneldes väest ja jõust, maast ja ilmast, sidemest loodusega.

Eelmisel neljapäeval veetsin päeva šampanja ja assortiiga Supilinna rohelise uksega maja trepil - tõeline mõnu. Päike paitas põski. Šampus voolas ojadena. Hea oli. Vajalik oli. Iga päev juba laulavad linnud akna all või kohal või kusagil lähedal. Hakkab looma. Esimesed basiiliku-varred pistavad mu savipotis üksteise võidu nupud mulla alt välja. Kõik algab taas.
Selline kurbilusvalus on olla.

maailmafilm 2009

Nädal aega kestnud festival sai selleks korraks läbi. Tundeid kogesin seinast seina, maast laeni. Nädal aega armumisi, pettumisi, üllatumisi, joovastumisi, väsimusi, ergastusi, mõtlemapanevaid vestlusi, uusi tutvusi, unustamatuid tegelasi ja kõike seda päädiv kurbus festivali lõppemise järel.

Kuna ma olin festivalil vabatahtlikuna, siis elasin praktiliselt terve nädala Ateena keskuses. Filmide arvust, mida ma nägin, mul ülevaadet küll ei ole. Mõnda nägin vaid poole silmaga, samas kui teistesse kadusin jälle jäägitult.

Erilisi emotsioone tekitasid minus aga järgnevad filmid:
Kõrbepruudid (Desert brides, rež Ada Ushpiz, 2008, ISR). Peategelasteks polügaamses ühiskonnas elavad beduiini naised, kes elavad pidevas hirmus, et nende abikaasad abielluvad "üle nende", et võtavad endale veel ühe naise. Pärast filmi nägemist oli mu esimene reaktsioon: Huh, palju naisi. Kui pea igal mehel on rohkem kui üks naine, lähevad need kõik lõpuks omavahel täiesti sassi ja ürita siis orienteeruda nende probleemides. Silma jäi aga üks peategelastest, pulmafotograaf, kes meenutas mulle PÖFFil nähtud filmide "Sidrunipuu" ja "Külaline" peategelast - tugev, ilus, kuid samas nii habras.

Lakshmi ja mina (Lakshmi and me, rež Nishtha Jain, 2008, IND). Pilguheit Indiasse. Teemaks filmi režissööri enda ja tema teenijatüdruku Lakshmi omavaheline suhe - kas on see tööandja ja teenija vaheline suhe või on tegemist sõprusega. Väga huvitav oli see film seetõttu, et tavaliselt režissöörid ennast ise oma filmi sisse ei pane. Selles teoses oli aga ka autor publikule nähtav ja seega muutus film ka väga suureks enesepeegelduseks. Nagu ütles ka autor filmi lõpus, siis päris sõpruseks seda suhet siiski pidada ei saa, kuna teenija ei küsinud mitte ühtegi isiklikku küsimust tema käest - seega tundis Lakshmi siiski staatuse vahet. Filmi kestel ja eri probleemide lahendamisel said aga nii autor kui Lakshmi publikule nii omaseks, et esimene asi, mis autorilt pärast filmi lõppu küsiti, kuidas läheb Lakshmil praegu. Mulle meeldis see film veel seetõttu, et see näitas India kultuuri ja seal kehtivaid reegleid väga isiklikul tasandil.

Suve seemned (Seeds of Summer, rež Hen Iasker, 2007, ISR). Minu jaoks oli see film festivali tippteos. Film viis meid Iisraeli naissõdurite (või õigem oleks öelda teismeliste sõdur-tüdrukute) keskele. Ka selle filmi puhul on režissöör nähtav, või õigemini kuuldav. Autor tutvustab meile sõjaväe elu läbi ühe peategelase, kellega tal tekib päris intiimne suhe. Autor jälgib, kuid samas ka surgib. Ta esitab intrigeerivaid küsimusi ja teinekord lausa sekkub tegelaste omavahelistesse suhetesse. Mulle meeldis see film eriti just põhjusel, et ma tundsin peategelases ära iseenda. Ma sain aru, mida ta tunneb, kui autor küsib talt asju, mille peale ta pole võib-olla enne mõelnud. Ma tundsin seda karmi olekut, mida ta näitab teistele; seda segaduses-olekut, mida ta avaldab vaid üksikutele. See film tõesti liigutas mind. Ja nad olid nii ilusad seal kõik. Uhh:D Mul oli vaid kahju, et selle filmi autorit kohal polnud, oleks olnud huvitav kuulda tema enda mõtteid.

Muidugi oli festivalil veel mainimisväärseid filme. Põnev oli näha ka noorte, minust vaid paar aastat vanemate antropoloogide esimesi katsetusi filmide tegemisel. Katsetusteks on neid muidugi väga alandav nimetada, need olid ütlemata huvitavad linateosed. Pärast oli väga lahe kuulda neid ka endeid rääkimas filmimise protsessist ja probleemidest.

Terve posu huvitavaid filme jäi aga vaatamata, eks tuleb needki tasapisi üle kaeda.

Mõned hetked:

lambata lambada

Ettevalmistused Maailmafilmi avamispeoks pole kulgenud viperuste ega jaburusteta. Oodates valget lammas ehk lihakeha, tuli meil vaim peale. "Mida hekki?" küsite. Vastame: "Lambada!"

tee sa tööd:


ja vahel hinga:


siis ei päike anna kinga :

filmile, filmile!!!

Worldfilm. Tartu Festival of Visual Culture. 23.-29.03.2009 from Estonian National Museum on Vimeo.

vaata PROGRAMMI

"A homosexual with power... that's scary. "

"I know that you cannot live on hope alone, but without it, life is not worth living. And you... And you... And you... Gotta give em hope." Harvey Milk



lihtne. või siiski mitte?

CSI: hiied

(pilt siit)

"Andmeallikate rohkuse, andmekildude nappuse ja sageli näiva vastuolulisuse, inimeste küsitlemise hädatarvilikkuse ning andmete täpse fikseerimise ja analüüsi vajaduse poolest sarnaneb loodusliku pühapaiga otsimine kriminaaljuurdlusele."
(Kaasik, Ahto 2007 "Looduslikud pühapaigad: Väärtused ja kaitse", lk 62-63)

Ja ma just mõtlesin, et mulle ikka hullult meeldiks osaleda CSI töös:)