Leidsin netiavarustest uue sarja, mis nüüd mõned päevad mu meelt lahutanud on. Three Rivers. Kõik Katherine Moennig’u fännid on ilmselt sillas. Tegemist on järjekordse haiglaseriaaliga, nagu neid juba vähe ei oleks produtseeritud. Samas ei ole see sari üldse väga halb. Eesti üldsust võiks see mitmeski aspektis mõtlema panna.
Sarja fookus on suunatud organidoonorlusele. Esindatud on kolme vaatepunkti esindajad: arstid, doonorid ja elundite saajad.
Juba kunagi ammu koperdasin sellise postituse otsa: http://krissu.wordpress.com/2008/03/01/organidoonoriks-saamine-eeldab-pingutust/
Ja nüüd, vaadates Three Rivers’it, sain mõtlemisainet juurdegi.
Nii palju, kui ma uurinud olen, on Eestis suhteliselt keeruline organidoonoriks hakata. Seda puhtalt inimeste laiskuse ja teadmatuse tõttu. Kes meist, noortest, tõesti nii palju oma lõpu peale mõtleks? Ja kui oled ka otsustanud, et tahaksid end doonorina kusagil arvele võtta, siis polegi see nii lihtne. Kui läbi ponnistuste ka mingi kaardi endale rahakoti vahele hangid, ei kindlusta see aga lõpuni, et vajaduse korral selle keegi sealt ka leiab ja et tagatipuks sinu headest kavatsustest ka asja saab.
Samas, Eesti riik reklaamib end juba ammu E-riigina: meil on võimalik kõiksuguseid teenuseid kasutada ID-kaardiga: alustades dokumentide digitaalse allkirjastamisega, haiguslugude lugemisega, e-valimised, e-maksuamet, kuni no milleni iganes.
Eesti väiksuse tõttu on siin üldse suhteliselt kerge üleriigilisi seaduseid või määruseid täide viia. Miks mitte teha üleriigiline kampaania organidoonorluse propageerimiseks? See päästaks kuradima paljusid elusid. Eelmainitud blogis väljaöeldud mõte teha linnukese-süsteem miskisse andmebaasi, poleks kindlasti eriti keeruline teostada. Ka poleks inimestel endal liiga morbiidne seda linnukest sinna teha, võrreldes kogu selle vaevaga, mida sa pead nägema, et endale täna doonorikaart saada. Kogu see kammaijaa doonorkaardi saamiseks tundub hetkel lihtsalt liiga suitsidaalsusele kalduv.
Olen täiesti nõus Rita Loel’iga, kes kirjutab Saarte Hääles:
“Näiteks Tšehhis saavad inimesed registreeruda, kui nad on elundidoonorluse vastu. Kui inimene ei registreeru, on ta automaatselt poolt,” räägib ta, lisades, et sellised riigid on väga heas seisus, sest enamik inimesi ei ole kuulnudki taolistest andmebaasidest.”
Igastahes, mina ei taha olla ignorantne. Kuni veel pole miskit üleriigilist süsteemi olemas, lähen nüüd apteeki ja uurin kohe järgi, kas neil ka organidoonoriks registeerimise kaart saadaval on. Stay tuned! Ja siis pistan selle endale rahakotti. Ja kui vajadust, loodan, et see jääb kellelegi ka silma.
Veel organidoonorlusest:
http://www.tarbija24.ee/?id=200499
