klass

Vaatasin just ära Ilmar Raagi mängufilmi 'Klass'. Väga reaalne tundus, valusalt tõepärane. Hakkasin mõtlema, et mul küll vedas oma klassidega. Ilmselt olid natuke teistmoodi koolid ka. Aga sääraseid noori, nagu Raagi filmis näha võib, leidub tegelikult palju. Hirmutav..

saagu valgus

Kogu see aeg, mis ma siin tagasi olen olnud, pole ma päikest näinud. Igatsen päikest..

Saab siis tööd või ei saa??!!!! Närvi ajab juba.

"Hi!

During your stay in Estonia I received some information from our client
company and according to them on this and the following week they won't be
needing any extra employees for their project.

I will inform you if any changes will occur. Flander is still interested
in hiring you for their projects, but at the moment they have no work to
be done. Hopefully this will change soon and we can arrange a meeting and
look through your job contract.

Regards"

Ja kui tahan järgmiseks semestriks Tamperre jääda, siis mingit stippi enam ei saa, üüri pean ka maksma hakkama ja üldse oleks ma siis 'visiting student'. Päh. Aga ära ei taha ka minna. Tahan tööd ja raha ja siin edasi õppida. Loodan parimat.

Ma ikka pidin selle netti üles panema ja teistega ka jagama. Iga kord, kui on sitt tuju, siis seda vaadates paraneb see miljon protsenti.



Niisiis, jälle tagasi Tamperes on imetillukeses ühikatoas. Istun arvuti ees ja ootan kõnet, mis võiks öelda, kunas ma tööle pean minema. Ootan, vaatan, niiöelda.

Aga siin hakkab ka igasugu põnevaid asju juhtuma ma loodan. Jääge kuuldele..

Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis saabun täna (16.okt) kella 19 paiku Tallinna. Homme tahaks jõuda Tartusse, kus veedaks aega nii nädal või poolteist.

Näeme;)

Uued pildid:

Sakslaste pidu meie ühikas:
http://picasaweb.google.es/rannatuul/GermanBratwurstAndSauerkrautParty

ja laupäevane jalutuskäik ühika ümbruses:
http://picasaweb.google.es/rannatuul/WalkingRoundLapinkaari

Eile öösel sadas esimest korda lund/lörtsi. Portugaallased ja muud maalased soojadelt aladelt olid suud ammuli õues ja ei uskunud oma silmi. Nad nägid esimest korda, kuidas lund sajab. Imetabane.

Kõigepealt, head Aleksis Kivi päeva kõigile!

Selline oli vaade täna minu aknast. Suur püha neil ikka.


Imetabaseid asju juhtub. Vaatsin üle saja aasta ÕIS'i ja märkasin, et 1.09.2007 on mulle õppetoetus määratud. Kas see on võimalik? Kas üliõpilane, kes õpib välismaal, saab ka õppeteotust, kui ta on kunagi avalduse sisse andnud? Jään huviga ootama.

Ja homme, st täna, st neljapäeval on mul soome keele eksam. Aga ma ei saa pidutseda, kui see läbi on, sest reede hommikul kell 9 on mul järjekordne tööintervjuu. Häda ja viletsust;)

Tänane õpelung meie suurepärases köögis.
Prantslane ja portugaallane õpihoos:



Samal ajal naudivad hispaanlased õhtusööki:



Kurjad kirjad on aga endiselt külmkapi peal:



Kas pole kodune:)?

Tagasi Tamperes nüüd. Tallinnas oli väga hea. Reede õhtul sain kokku oma toredate sõpradega, kuidagi soe oli olla. Samas tunnen, kuidas kõik lähevad oma eludega edasi ja natuke nukker oli ka. Aga see on loomulik. Inimesed kasvavad lahku. Siiski oli hea. Soojendasime end Koplis ja siis läksime linna peale laiama. Väga sürr koht Tallinnas on Depeche Mode - nagu baar, aga samas ka tantsukoht. Nalja sai. Ja muidugi ei saa üle ega ümber Levikast. Vana hea koht, kus võib nii mõnegi tuttava joodiku eest leida:)

Laupäeva päev algas müstiliselt. Väikesed pelmeenid (koos hapukoorega, mmmmm), millest olin kaua unistanud, olid päeva alustamiseks ideaalsed. Edasi ekslemine trammiga. Tahtsime bussijaama minna, aga istusime vale trammi peale ja põrutasime Kadriorgu, kust võtsime takso, et jõuda õigeks ajaks bussijaama, kuna mu ema saatis mulle bussiga omakootud mütsi:) Super. Ja siis ekslesime Kotuga veel sadamas, kuna šotlased pidid iga hetk saabuma, aga meie läksime muidugi valesse terminaali, kuna ma polnud küsinud, kuhu nad täpselt tulevad. Heh. Aga polnd hullu. Šotlasi oli hea jälle näha, nad lausa pakatavad energiast. Läksime nendega siis hostelisse ja edasi sööma-jooma. Õhtu poole hängisin nendega hosteli nö baaris, mis oli põhimõtteliselt mingi koobas ööbimiskoha all, kus mingi austraallane jooke müüs. Väga imetabane. Jõudsime jalga keerutada veel Nimeta baaris, aga õhtu kulmineerus minugi üllatuseks hoopis X-baaris, kus prantslased tegid postitantsu ja üldse sai väga palju nalja. Pühapäev möödus suht udus. Terve päev tagasi loksumist Tamperre oli ränk.

Täna käisin jälle soome keele loengus ja feminismi seminaris. Pean ikka töö endale leidma, sest mul on liiga palju vaba aega ja see möödub igasuguste asjade peale mõeldes, mis on suht masendavad. Näiteks rääkisin täna Katriga pikalt sellest, kuidas temal oli palju raskem Soome tagasi tulla, kui siis ära minna. Ma usun, et see saab tõsiselt valus olema tagasi Eestisse minna ja jätkata sealt, kus pooleli jäi. Ma ei taha seda. Loodan, et saan vähemalt aastaks jääda. Teises riigis elades hakkad märkama asju, millele enne mõelnud ei ole. Suurt rolli mängib siin ka asjaolu, et elan esimest korda üksi. Ma tunnen, kuidas kasvan mentaalselt iga päevaga. Samas ei ole see tunne alati hea. Pole iial end nii üksikult tundnud. Aga ära ka ei taha minna. Ma arvan, et paljudel, kes on vahetusüliõpilaseks olnud või lihtsalt kusagil mujal vahepeal elanud ja siis tagasi tulnud, on raske kohaneda ja veel tükk aega on selline peata oleku tunne. Et pole hea siin ega seal. Kuidagi kodutu tunne, aga mitte maa või elamiskoha mõttes, vaid mentaalselt.

Iiri tüdruk rääkis ka, et kui ta siit Soomest lahkub, siis ta ei suuda enam Iirimaal pikalt elada, tahaks kusagile mujale veel minna. Vahetuses olemine nakatab sind reisimis- ja uute asjade nägemise/kogemise vajadusega. Eks ta ole. Tema mõtleb tõsiselt oma magitrikraadi teha Austraalias kui võimalik. Minul on see viimane aasta, kui saan vahetusüliõpilaseks olla. Järgmine aasta peaks kõik ained TÜ-s ära tegema ja siis võib-olla saab pool aastat võtta, et magtööd kirjutada. Aga.. tegelt ka. Ma ei tea, kas tahan seda. Ma ei suuda end sundida tegema asju, millest ma rõõmu ei tunne. Miks pean ma tegema midagi, kui tegelikult ei taha seda. Olen mõelnud, et võib-olla akadeemiline elu lihtsalt ei ole minu jaoks. Kõik ei pea ju olema loodud olema samasugused. Samas magkraadi oleks vaja, et läbi lüüa, aga ma ei taha/suuda. Vaatame, mida ma mingi aja pärast mõtlen. Võib-olla mõtlen järgmine aasta juba hoopis teistmoodi.

Tahaks lihtsalt kellegi kaissu hetkel... Ja tean kelle, aga see on võimatu.

5. - 7. lokakuuta Tallinnassa:D

Nähdään, moi-moi!