öise tartu lummuses

vaja on veidi teed, veini, head seltskonda ja juba tulevad paradigmad, teooriad, mis vallutavad mõtted tundideks. veel koduteelgi oled lummatud, kõnnid pea maas. siis aga tõstad pilgu, ja ennäe. ilu.

kes:


mis:


kus:


kuidas:


kuhu:


mida mööda:


kui kõrgele:


milliste vahenditega:


leides end:


leides oma koha:


ülejäänud pilte vaata pildialbumist

*well, anyway, it's looking like a beautiful day*

kuigi viisin oma arvuti järjekordselt garantiisse parandamiseks; kuigi mu organism juba protesteerib kõvasti, et peab jälle antibiootikume seedima; kuigi päike ei paista ja väljas sajab konkreetset p***a; kuigi magseminari artiklid on ikka veel läbi töötamata; kuigi raha on täiesti otsas..

i don't fucking care:)

Drinking in the morning sun
Blinking in the morning sun
Shaking off the heavy one
Heavy like a loaded gun jne

ehk meil on muusika, mis paned kõike unustama:

'we may be through with the past, but the past ain't through with us'

Viimase nädala või paari jooksul (seoses ainega “Biograafiline perspektiiv post/sotsialstlikele ühiskondadele”) olen leinud end nii mitmegagi mõtteid mõlgutamast mineviku mõju teemadel. Kas meie minevik mõjutab meie tegusid olevikus? Kas olevikus mõtleme me oma tegude tagajärgedele tulevikus? Nagu kirss tordi peale, lajatati mulle eile vastu vahtimist: “We may be through with the past, but the past ain't through with us”. Ehk siis teisisõnu, vaatasin filmi “Magnolia”.

Igal inimesel on minu arvates vähemalt kaks minevikku. Esimene on kultuuriline, teine sotsiaalne. Esimene on seotud kontekstiga, ühiskonnaga, kus elatakse, riigiga. Teine aga isikliku eluga, tunnetega, südamega. Siit tulenevalt on minu meelest erinev ka see, kas minevik mõjutab meie tegusid olevikus. Kultuurilisest minevikust lähtudes ütlen ma jah. Need, kelle sugulased või kes ise on läbi elanud näiteks nõukogude repressioone, neid inimesi jääb minevik alati kummitama. See on mõjutanud nende mõttemaailma, seega võib üldistatult öelda, et nad on mõtestanud või suhestanud oma oleviku mineviku üleelamistega. (Sellega seoses: lugesin just Aili Helmi raamatut “Kuradil ei ole varju: Märkmeid nõukogude naistevanglast 1946”, välja antud 1979 > aga sellest võib-olla teinekord pikemalt.)

Teiseks mineviku vormiks on sotsiaalne minevik, siia alla paigutaks ma südamega tundmise ehk suhted. Ja selle mineviku puhul on minu meelest nii, et minevik ei pruugi mõjutada oleviku tegusid. Ütleme, et sa astud minevikus ämbrisse. No on mingi kamm. Ja sa tead, et käitusid s***sti ja lubad endale tulevikus sellistest asjadest hoiduda. Läheb mööda rohkem või vähem aega ja gabummm! jälle sama värk. Saad hakkama samasuguse teoga. Kas minevik mõjutas? Oleks võinud, mõtled sa. Aga ei, tunnete vastu ei saa. Teinekord võib-olla ei tahagi. Aga väga tervislik see ka just ei ole.

Lühidalt võiks öelda, et “Magnolia” kammis ära jälle. Minevik. Inimlik lähedus. Kokkusattumused. Suhted. Andestamine. Kohanemine. Allaandmine. Edasiminek.
-the past will decide what happens in the end-
jah või ei.

nipernaadi

ma nägin küll, kuidas sa veel bussi uksel vaatasid kolm viimast korda mulle sügavalt silma. ma sain aru. sõnu polnudki ju vaja. nüüd uitab üksik pisar mu põsel. aga uued maad vajavad vallutamist, uued seiklused kogemist. ahmi ka minu eest ports raputavaid emotsioone. loodan, et puistad mind nendega kunagi üle.

alati sinu..

seniks: this is the end, my only friend, the end

strobo

Märkmed öisest teadusest:



Kuidas teadust tehti:



Ja pärast teadust:

Eufooria. Plinkiv strobo. Kaootilised kogud. Palju silmailu. Mõte rändamas. Tantsupõranda suhetevõrgustik põimumas tundmatute kujude vahel. Kas see ongi reiv? Tu-tu-tu-tu-tu-tu. Kõrvus kohisevad vilede helid. Silmade sulgedes näen end vaimusilmas visklemas Freedom Parade'i rütmide kütkes, suus vile ja seljas pea midagi.. Jube hakkab. Avan silmad ja näen enda rahustuseks endiselt vilkuvate tulede uimas vabrikut. Kamp on koos. Kõik on siin. Lasen oma silmadel veel puhata vaadates hektiliste, kuid samas nii sujuvate liigutustega tantsivaid neide. Kas ainult mulle tundub, või ongi siin hetkel naissoost isikute ülekaal? Ja et nad kõik on eranditult väga stiilsed ja pilkupüüdvad? Tunnen end hästi. Surun end armsa inimese vastu ja nuusutan ta juukseid. Saan kingiks naeratuse. Olen õnnelik.

ma nägin, kogesin ja uskusin

Kell näitab 23:00 õhtul. Veel on ajal tähendus. Veel tundub kõik ratsionaalne. Raekoja platsis särab ikka veel jõuluehtes kuusk. Üksik sahk tiirutab mööda munakive. Ja siis...

Äkki ei ole ajal enam tähtsust. Ma ei tea, mitu tundi vahepeal möödunud on, võib-olla ainult veerand tundi, võib-olla aga kolm tundi. Padjad. Igal pool on padjad. Erineva suuruse ja kujuga. Kolm sooja keha suure madratsi peal. See tuba kiirgab. Aknast piilub sisse täiskuu ja raekoja tipp lehvitab. Minu kõrvu kostub rahustav monotoonse rütmiga india munkade muusika. Tunnen, kuidas minu hingamine võtab vägisi muusika kuju. Ja siis hakkabki pihta. Õhk tungib minu sisse, lookleb kaarega rindkerre, otsib teed kõhu juurest selgroo poole, teeb veel paar sujuvat kaart, et seejärel impulsiga ninast välja paiskudes külma tunnet maha jätta. Võimas. Mina olengi muusika. Vaatan intensiivseid seinu. Seal olevad fotod räägivad minuga. Eriti üks. The kite runner. Rand. Üksik neiu tuulelohet hoidmas. Vaatan veel pingsamalt. Kas ma tõesti näen, kuidas ta jookseb mööda randa? Jah. Näen, kuidas musklid ta käes pingulduvad, kui suurem tuulehoog lohet eemal tahab kanda.. Muigan endamisi.

Selline keiss ongi, kus postmodernistlik inimene, tarbimisühiskond, kommunikatsioon, identiteetide paljusus, individualism ja meedia, segunedes elupuu/inimpuu, venelaste ja eestlastega viivad viirukit täis suisetatud korteris uuele tasemele.

Terve öö näen unes, kuidas istun püstkojas ja kuulan oma mõtteid. Paljud asjad selginevad. Uued perspektiivid kerkivad.