ma nägin, kogesin ja uskusin

Kell näitab 23:00 õhtul. Veel on ajal tähendus. Veel tundub kõik ratsionaalne. Raekoja platsis särab ikka veel jõuluehtes kuusk. Üksik sahk tiirutab mööda munakive. Ja siis...

Äkki ei ole ajal enam tähtsust. Ma ei tea, mitu tundi vahepeal möödunud on, võib-olla ainult veerand tundi, võib-olla aga kolm tundi. Padjad. Igal pool on padjad. Erineva suuruse ja kujuga. Kolm sooja keha suure madratsi peal. See tuba kiirgab. Aknast piilub sisse täiskuu ja raekoja tipp lehvitab. Minu kõrvu kostub rahustav monotoonse rütmiga india munkade muusika. Tunnen, kuidas minu hingamine võtab vägisi muusika kuju. Ja siis hakkabki pihta. Õhk tungib minu sisse, lookleb kaarega rindkerre, otsib teed kõhu juurest selgroo poole, teeb veel paar sujuvat kaart, et seejärel impulsiga ninast välja paiskudes külma tunnet maha jätta. Võimas. Mina olengi muusika. Vaatan intensiivseid seinu. Seal olevad fotod räägivad minuga. Eriti üks. The kite runner. Rand. Üksik neiu tuulelohet hoidmas. Vaatan veel pingsamalt. Kas ma tõesti näen, kuidas ta jookseb mööda randa? Jah. Näen, kuidas musklid ta käes pingulduvad, kui suurem tuulehoog lohet eemal tahab kanda.. Muigan endamisi.

Selline keiss ongi, kus postmodernistlik inimene, tarbimisühiskond, kommunikatsioon, identiteetide paljusus, individualism ja meedia, segunedes elupuu/inimpuu, venelaste ja eestlastega viivad viirukit täis suisetatud korteris uuele tasemele.

Terve öö näen unes, kuidas istun püstkojas ja kuulan oma mõtteid. Paljud asjad selginevad. Uued perspektiivid kerkivad.