Soome huumor on veider:) Olen vaadanud vahepeal kaks soome filmi ja pean ütlema, et need olid väga head. Soomlastel on väga, ma ei teagi, kuidas täpselt kirjeldada, põhjamaine huumor. Veidike teistsugune kui eestlastel, aga mitte üldse halvem..
Esimene film, mida vaatasin, kandis pealkirja "Kukkia ja sidontaa" (Flowers and Binding). Ehk siis "Small town butchers and florists grow tired of local sausage factory owner. They want to teach him a lesson but things get out of hand." Märsõnadeks vorstivabrik, kohalik playboy, ohtralt lonkerot, mõrv ja kõike seda amatöörgrupi esituses, mis tähendab, et film on suhteleliselt üles ehitatud improvisatsioonile. Tükk aega pole niimoodi naernud:)
Teine film oli "Helmiä ja sikoja" (inglise keeles Pearls and Pigs). Kes on näinud filmi "Little Miss Sunshine" ja kellele too film meeldis, siis soovitan soojalt. Selle filmi märksõnadeks on neli venda, üks väike tüdruk, karaoke, kohalik maffia. Ühesõnaga, täielikult kreisi seltskond ja palju absurdseid olukordi.
Tuleval nädalal on plaanis vaadata veel kaht Soome filmi, kuna siin on kinodes mingisugune festival, kus kohalikke filme näidatakse ingliskeelsete subtiitritega. Eks näis, mis need endast kujutavad.
Muidu olen terve selle nädalavahetuse veetnud "Heroes"it vaadates. Kahe päevaga terve esimene hooaeg:) Kreisi fann. Njah, tegelt peaks hoopis muid asju tegema, aga ei saa ju pooleli jätta vaatamist, kui terve hooaeg on olemas ja põnev ka veel. Nüüd pean ootama, millal järgmised osad kohale jõuavad.
Veel niipalju, et Eestisse tulen arvatavasti 19. dets, kuupäevas võib veel muutusi tulla, aga umbes selles kandis. Siis saab kodus mõnda aega puhata, nautida jõuluroogi ja näha kõiki sõpru, kes maailma eri paigust koju tulevad. Tore:)
Järgmine nädalavahetus tulevad Kadri ja Kätu siia, ei jõua ära oodata. Juba on teada, et siin ühikas on reedel vene pidu, niiet pange vaim valmis:)
"Be With Me" the latest film by Eric Khoo (Mee Pok Man, 12 Storeys) is a tapestry of stories woven around the themes of love, hope and destiny. The characters lead separate lives but are bound by one common desire - to be with their loved one. The protagonists in the movie are fictitious bar one - Theresa Chan, a courageous deaf and blind woman whose life story inspired "Be With Me".
The cinematic equivalent of a hymn, Be With Me is a film about human beings and their search for love. In his latest film, Eric Khoo manages to explore the themes of urban loneliness and the sentimental "spleen" without sinking into a cynical abyss. Neither does he resort to cruel psychological stereotypes. In fact, the film is a veritable song of hope; it reclaims the real meaning of the word "humanism".
Like a seductive melody, the musical quality of Be With Me has an immediate hold on our senses. The filmmaker has composed a symphony of complex emotions, with very frugal use of dialogue. The artful orchestration of fiction and reality, invented and real characters imbues Be With Me with a rare quality; it's almost like a cinematographic essay.
Inspired by the memories, biography and everyday life of a remarkable woman Theresa Chan, Eric Khoo has not just made a movie. Be With Me is also a testimony to and meditation on love, hope and destiny.
It's remarkable that a movie with such resonance should come from Singapore, a country traditionally quiet on the cinematic front. The film's universality comes from not just from the inspiring character of Theresa Chan but from its haunting beauty. Be With Me eschews superfluous effects to concentrate on essential concerns - how to film memories, how to film sensations and how to film feelings?
Finally, we love this film because Be With Me confirms that the best minimalist films can capture immense perspectives, which are those of the heart and soul. (http://www.zhaowei.com/bewithme.html) > sealt näeb treilerit ka.
Soovitan soojalt. Pole enne sellist filmi näinud, väga teistsugune ja huvitav. Vaikne ja mõtlemapanev.
Friday, November 16, 2007
Hea uudis: Saan Tamperre jääda ka kevadsemestriks, niiet juhuuu! Nüüd vaja töö leida, sest stippi mulle kevadeks enam ei anta ja pean hakkama üüri ka maksma. Aga igastahes, hea uudis sellegipoolest.
Halb uudis: Pidin töö saama ja nagu lubati ka, aga nüüd on need tüübid ära kadunud ja tundub, et mulle jäid vaid tühjad pihud. Siiski ei anna ma alla ja ootan veel natuke:)
Uudis: Sain oma overall'id täna kätte. Hehe, nö siinne "party uniform". Tšek tis aut:
põhimõtteliselt sellised:
tagant:
aga kantakse nii:
Muidu olen kooliga ametis. Vaja esseid kirjutada ja esmaspäevaks Women' Studies Seminar'iks presentation teha. Busy-busy..
No vittu kyll, v6tab ikka ropendama kyll. Pean arvatavasti sel nädalal6pul tegema kiirvisiidi Tartusse, kuna siinsed arvutipoed/-parandused ei oska midagi mu arvutiga ette v6tta. Pluss on sel arvutil veel garantiiaeg, niiet suurt nad midagi teha ei tohikski. Niisiis, esialgsete plaanide kohaselt peaks neljapäeva 6htul/öösel Tartusse saabuma ja tahaks sealt lahkuda juba laupäeval hommikupoolikul. Ei tea, kas suure nurumise peale garantii yhe päevaga midagi teha ka suudab. Proovime..
Siinkohal kysimus, ega keegi ei plaani neljapäeva 6htul (8. nov) peale 22 Tallinnast mingi asjaga Tartu poole s6ita?
Niinii, istun nyyd pyhapäeva pärastl6unal v6i pigem 6htupoolikul ylikooli arvutiklassis ja surfan. Eile sadas siin lund, kuulsin, et Eestis ka. Täna paistis päike, mis on suhteliselt suur haruldus. Läheb aina pimedamaks ja pimedamaks. Ööd on siin t6eliselt mustad. Ja arvuti on rikkis, ei saa filme ka rahus kodus vaadata ega muusikat kuulata. J6le vaikne on ilma arvutita. Hetkel k6lavad mu k6rvu kymnete näppude tekitatud rytmid arvutiklaviatuuridel. K6igil on mingisugune eesmärk: vaja maile kontrollida, uudiseid lugeda, facebook'is surfata, esseid kirjutada jne jne. Nagu ka mul. Blogid loetud, uudised vaadatud, facebook update'itud, inimestega chatitud. Nagu olekski k6ik. Aga samas ei taha yhikasse ka tagasi minna. Mulle ei meeldi vaikus, tahan helisid.
Homme tuleb tegus päev: 1. pean minema arvutiparandusse, mis asub linna teises otsas (ma loodan, et arvuti probleemi saab suhteliselt lihtsalt parandatud ja ma ei pea selleks Eestisse tulema, kuid kardan siiski k6ike hullemat), 2. soome keele tund - peaks s6navara enne 6ppima, 3. women's studies seminar - vaja välitöö kava v6i idee ette näidata, millest mul muidugi 6rna aimugi pole, 3. peale seda oleks vaja l6unatada + juua kohvi annaga, kellel on homme synnipäev, 4. 6htulpoole vaja minna caroline'i juurde, et valmistada anna auks 6htusöök ja kypsetada kook. Niinii. Loodan homme saada s6na ka tööpostilt, aga ei kujuta ette, kuhu ma kohtumise nendega veel mahutada suudakin.
Aga mis ma yldse vahepeal olen teinud: 1. käisin The Ark kontseril, väga hullumeelne Rootsi glam rock bänd. Kes mäletab eelmise aasta Eurovisiooni, siis seal esindas just see bänd Rootsit. Fännid olid k6ik kokku tulnud ja laulsid täiesti k6rist s6nu kaasa. Mina lyrpisin siidrit ja muigasin. Aga väga hea gig ikkagi.
The most radical thing to do:
2. Siis käisin veel sellisel peol nagu Leimarit:) Väga k6va yritus oli, väga palju rahvast ja sai tohutult tantsitud ja igasugu inimestega suheldud.
3. Paar korda olen j6udnud ka Pinki, aga seal midagi väga p6rutavat just juhtunud pole. Eile oli seal halloweeni pidu, mis tegelikult oli suht mage.
4. Palju k6vem halloweenikas oli klubis nimega Be-bop, kus paljud välistudengid olid end kostymeerinud ja vaeva näinud. Mina muidugi vaeva näha ei viitsinud ja seega esinesin 'jubeda endana':) Pilte kah:
Ma arvan, et lähen teen nyyd m6ned pildid ka 6htusest Tamperest, sest siin on mitu nädalat juba j6ulutuled yleval. Päris ilus on, aga nagu: nii vara!!! Jah, järgimine reede on juba esimene Pikkujoulu-pidu. Palju 6nne:)
Olukord on nutune. Täna andis mu arvuti jällekord otsad. Sama probleem, mis kunagi varem juba, nimelt juhe, mis annab arvutile voolu, kärssas läbi. Arvuti seest tuli põlenud plastmassi haisu ja nüüd töötab mu arvuti vaid aku peal. Niiet mul on umbes tund aega kõik vajalikud asjatoimetused siin ära teha ja siis temaga nägemist öelda. Eriti tore on veel see, et ees on nädalavahetus ja kõik poed/parandused on kinni. Pluss ma juba värisen selle ees, et palju see parandamine siin maksta võib ja kas on üldse võimalik seda asja parandada. Igastahes, jah, sorri lapsed, aga teadmata ajani olen ma virtuaalselt kadunud. Kui mahti saan, üritan ikka ülikooli arvutiklasse kasutada. Aga väga nutune olukord igal juhul. Ilma arvutita ei oska suurt teha. Kogu muusika/filmid/loomulikult orkut ja facebook.. Ahhh, midagi ei saa kätte. Kellegagi ei saa suhelda...
Esimene film, mida vaatasin, kandis pealkirja "Kukkia ja sidontaa" (Flowers and Binding). Ehk siis "Small town butchers and florists grow tired of local sausage factory owner. They want to teach him a lesson but things get out of hand." Märsõnadeks vorstivabrik, kohalik playboy, ohtralt lonkerot, mõrv ja kõike seda amatöörgrupi esituses, mis tähendab, et film on suhteleliselt üles ehitatud improvisatsioonile. Tükk aega pole niimoodi naernud:)
Teine film oli "Helmiä ja sikoja" (inglise keeles Pearls and Pigs). Kes on näinud filmi "Little Miss Sunshine" ja kellele too film meeldis, siis soovitan soojalt. Selle filmi märksõnadeks on neli venda, üks väike tüdruk, karaoke, kohalik maffia. Ühesõnaga, täielikult kreisi seltskond ja palju absurdseid olukordi. 
