Tagasi Tamperes nüüd. Tallinnas oli väga hea. Reede õhtul sain kokku oma toredate sõpradega, kuidagi soe oli olla. Samas tunnen, kuidas kõik lähevad oma eludega edasi ja natuke nukker oli ka. Aga see on loomulik. Inimesed kasvavad lahku. Siiski oli hea. Soojendasime end Koplis ja siis läksime linna peale laiama. Väga sürr koht Tallinnas on Depeche Mode - nagu baar, aga samas ka tantsukoht. Nalja sai. Ja muidugi ei saa üle ega ümber Levikast. Vana hea koht, kus võib nii mõnegi tuttava joodiku eest leida:)

Laupäeva päev algas müstiliselt. Väikesed pelmeenid (koos hapukoorega, mmmmm), millest olin kaua unistanud, olid päeva alustamiseks ideaalsed. Edasi ekslemine trammiga. Tahtsime bussijaama minna, aga istusime vale trammi peale ja põrutasime Kadriorgu, kust võtsime takso, et jõuda õigeks ajaks bussijaama, kuna mu ema saatis mulle bussiga omakootud mütsi:) Super. Ja siis ekslesime Kotuga veel sadamas, kuna šotlased pidid iga hetk saabuma, aga meie läksime muidugi valesse terminaali, kuna ma polnud küsinud, kuhu nad täpselt tulevad. Heh. Aga polnd hullu. Šotlasi oli hea jälle näha, nad lausa pakatavad energiast. Läksime nendega siis hostelisse ja edasi sööma-jooma. Õhtu poole hängisin nendega hosteli nö baaris, mis oli põhimõtteliselt mingi koobas ööbimiskoha all, kus mingi austraallane jooke müüs. Väga imetabane. Jõudsime jalga keerutada veel Nimeta baaris, aga õhtu kulmineerus minugi üllatuseks hoopis X-baaris, kus prantslased tegid postitantsu ja üldse sai väga palju nalja. Pühapäev möödus suht udus. Terve päev tagasi loksumist Tamperre oli ränk.

Täna käisin jälle soome keele loengus ja feminismi seminaris. Pean ikka töö endale leidma, sest mul on liiga palju vaba aega ja see möödub igasuguste asjade peale mõeldes, mis on suht masendavad. Näiteks rääkisin täna Katriga pikalt sellest, kuidas temal oli palju raskem Soome tagasi tulla, kui siis ära minna. Ma usun, et see saab tõsiselt valus olema tagasi Eestisse minna ja jätkata sealt, kus pooleli jäi. Ma ei taha seda. Loodan, et saan vähemalt aastaks jääda. Teises riigis elades hakkad märkama asju, millele enne mõelnud ei ole. Suurt rolli mängib siin ka asjaolu, et elan esimest korda üksi. Ma tunnen, kuidas kasvan mentaalselt iga päevaga. Samas ei ole see tunne alati hea. Pole iial end nii üksikult tundnud. Aga ära ka ei taha minna. Ma arvan, et paljudel, kes on vahetusüliõpilaseks olnud või lihtsalt kusagil mujal vahepeal elanud ja siis tagasi tulnud, on raske kohaneda ja veel tükk aega on selline peata oleku tunne. Et pole hea siin ega seal. Kuidagi kodutu tunne, aga mitte maa või elamiskoha mõttes, vaid mentaalselt.

Iiri tüdruk rääkis ka, et kui ta siit Soomest lahkub, siis ta ei suuda enam Iirimaal pikalt elada, tahaks kusagile mujale veel minna. Vahetuses olemine nakatab sind reisimis- ja uute asjade nägemise/kogemise vajadusega. Eks ta ole. Tema mõtleb tõsiselt oma magitrikraadi teha Austraalias kui võimalik. Minul on see viimane aasta, kui saan vahetusüliõpilaseks olla. Järgmine aasta peaks kõik ained TÜ-s ära tegema ja siis võib-olla saab pool aastat võtta, et magtööd kirjutada. Aga.. tegelt ka. Ma ei tea, kas tahan seda. Ma ei suuda end sundida tegema asju, millest ma rõõmu ei tunne. Miks pean ma tegema midagi, kui tegelikult ei taha seda. Olen mõelnud, et võib-olla akadeemiline elu lihtsalt ei ole minu jaoks. Kõik ei pea ju olema loodud olema samasugused. Samas magkraadi oleks vaja, et läbi lüüa, aga ma ei taha/suuda. Vaatame, mida ma mingi aja pärast mõtlen. Võib-olla mõtlen järgmine aasta juba hoopis teistmoodi.

Tahaks lihtsalt kellegi kaissu hetkel... Ja tean kelle, aga see on võimatu.