kirgastudes pimedates öödes ehk PÖFF 2008

Sel aastal polnud mul üldse plaanis PÖFFil käia. Kusagil ajusopis nagu trummeldas, et millalgi varsti peaks see nüüd algama, aga millal ja mis filmid seal linastuvad – polnud aimugi. Kuni ühel hetkel käis BANG! ja olingi PÖFFi poolt alla neelatud.
Üheksa päeva ja 14 filmi. Sai näha häid, väga häid, lummavaid, kummitavaid, mõtlemapanemaid, trippivaid, naerutavaid, peast haaramapanevaid, absurdseid ning lõpuks ka lihtsalt ilusaid filme. Mõju pole siiamaani üle läinud, ikka veel sellest teisest maailmast veidike purjus. Pohmell tuleb ilmselt kole ja raske: mõte tagasi reaalsusesse pöördumisest võtab jalad nõrgaks.

Reedel (28.11) alustasin oma filmiteekonda Iisraeli-Saksa-Prantsusmaa ühisteosega "Sidrunipuu”. Väga emotsionaalne film. Nagu filmi tutvustuseski on toodud: see on väga inimlik film, kuna maailma ei saa võtta vaid must-valgena. Näidatakse, kuidas enda emotsioonide vastu ei saa, kuigi need ei pruugi olla ka “õiged” või “sellised, nagu nad peaksid olema”. Tekkiv konflik võib tunduda alguses absurdsena, kuid mida film edasi, seda rohkemad kihid hakkavad lahti kooruma ja publikut enda sisse tõmbama. Väga soovitan!

Teiseks filmiks oli laupäeval (29.11) nähtud Jaapani linateos “Usaldades armastust”. Pärast selle nägemist jalutasime Beritiga pea kaks tundi mööda Tartu kesklinna suuremaid ja väiksemaid tänavaid ja mitte ei suutnud samastuda igal tänavanurgal vastutulevate nokastunud noortega, kes lihtsalt lalisesid ja abitult häälitsesid. Me olime kirgastunud. Me olime läbi teinud tõelise kannatuste kadalipu, tulnud välja võimatust olukorrast. “Mida sina sellises olukorras teeksid? Sel naisel oli kõige lihtsam olukord, ta oli kõige rohkem motiveeritud. Mõtle, kui sa oleksid see laps, kes on tehtud selleks, et kellegi teise elu päästa! Lapse kasuisa oli ikka kõige üllam inimene: loobuda enda järglase saamisest, selleks, et tema naine saaks teise mehega lapse saada, et päästa üks haige laps. LEFT-LEFT, RIGHT-RIGHT”. Kes tahab end pärast filmi tunda nii vaimselt kui füüsiliselt läbipekstuna, siis seda filmi peate te küll nägema.

Pühapäev (30.11) tuli “Kolme ahvi”, “Katõni” ja “Külalisega”. See oli ikka väga ränk päev. Türgi-Prantsusaa-Itaalia film “Kolm ahvi” oli visuaalselt väga ilus, just need urbanistlikud veidi määrdunud vaated. Kui sinna juurde lisada veel sassiläinud peresuhted ja absurdsed lahendused reaalsetele probleemidele, saab tegelikult päris hea kompoti. Kes ei näinud, kes ei kuulanud, kes ei rääkinud – pärast filmi Ateena ees suitsu tehes sai tegelased ikka korralikult läbi analüüsitud.
Poola film “Katõn” II maailmasõja õudustest ei saanud jätta kedagi tuimaks. Võikad kaadrid massihaudadest, tulistamistest, tapmistest, kaotamistest ja hakkamasaamisest. Kui lisada juurde, et film baseerub tõsielul, on kananahk ihul garanteeritud.
Film “Külaline” tõi taas linale näitleja, kellega olime juba ühes PÖFFi filmis kohtunud. “Sidrunipuust” tuttav Hiam Abbass oli taas kannataja rollis. Kui eelmises filmis pidi ta maid jagama Iisraeli riigiga, siis nüüd võitles ta oma poja eest, keda hoiti immigratsiooniametis kinni, kuna too elas illegaalina Ameerikas. Filmis põrkusid eri rahvused, eri kultuurid, eri arusaamad. Tekkis abituse tunne: I'm not a criminal, I just wanna make my music, what's wrong with that?. Kes on külaline? Kes on oma? Mainimata ei saa jätta ka lugematud djembe mängimise stseenid – see film võitis ka südame. Samuti võiks öelda siia juurde veel ühe mu kaasvaataja sõnad: "Nii ilusad inimesed olid seal filmis."

Esmaspäev (1.12) Islandi “Väike mägi” ja Itaalia gängstamuuvi “Gomorra”. Islandi film kulges tõeliselt aeglaselt, inimestel polnud kuhugi kiiret, loodusvaated lummasid oma värvikirvevusega. Aga pärast filmi saalist välja astudes tabasin end mõttelt: Miks see film üldse tehtud oli? Mis oli selle mõte? See jäi natuke ebaselgeks minu jaoks.
Samuti ei olnud täiesti my cup of tea film “Gomorra”. Olid üksikud stseenid, mis olid tõesti vastikult head, kuid selline gängsterite elu, pidev kõmmutamine ja organisatsioonist mitte väljapääsemise teema ei suutnud mind palju loksutada.

Teisipäev (2.12) oli väga hea PÖFFipäev. Kõigepealt Suurbritanniast “Happy-Go-Lucky” tõi vahelduseks natukenegi naeru ja komöödiaelemente muidu rasketele filmidele. Samas nagu ka teistes sellel aastal nähtud filmides, oli ka seal nii, et film sujub oma mõnusas rütmis ja kõik tundub minevat hästi, kuni ühe hetkeni, mil käib mingi imetabane twist ja kogu maailma on pea peale pööratud. Kuidas olukorrast välja tuuakse, on juba iga filmi omaette teema. Muidu oli täitsa hea film. Palju värve ja palju ülevoolavat energiat. Ei muserdanud isegi see, et Ateena saal oli välja müüdud ja filmi tuli vaadata põrandal istudes.
Teiseks filmiks oli Prantsusmaa, Kanada, Saksamaa ühistöö “Hiljem”. Kuna teisipäevaks oli inimestele vist kohale jõudnud, et PÖFF käib, siis saime viimased piletid Cinamoni esimesse ritta. See lõi omakorda 3D efekti ja vahepeal oli tunne, et olen ka ise seal filmis sees. Samuti oleks ma pea 3 korda peaaaegu ataki saanud, kuna äkilised autoõnnetused või muud ootamatused mõjusid lähedalt vaadatuna veel võimsamatena. Muidugi ei saa mainimata jätta ka John Malkovichi ja tema maagilist ja kõhedat mõju ekraanil. Kui filmi teema peale mõelda, siis pole ju jumala saadikute teema teab mis uus, aga minule see film mõjus. Väike hot shot pärast filmi Zavoodis oli täiesti omal kohal.

Kolmapäev (3.12) tõi taaskord kaks filmi mu ette: “Ajast ja linnast”, Suurbritannia. Võin täiesti ausalt öelda, et see film läks minust täiesti mööda. Ei teagi, kas oli selles süüdi juba tundaandev unepuudus või tunne, kuidas filmidest hakkab juba küllastumine toimuma, igastahes jah. Tegemist oli küll huvitavalt tehtud dokumentaaliga, kuid kogu see kõnepruuk ja uinutav muusika ei aidanud mul silmi lahti hoida.
Õhtuseks filmiks olin aga taas virk ja nautimine võis alata. Omapärast naudingut pakkus Brasiilia film “Manda-Bala – saada kuul” küll. Mõnusa bossa saatel räägitakse Sao Paolo inimröövidest ja kuritegevusest üldse. Kui filmi alguses oled suht hämmingus, et “mis mõttes igal päeval röövitakse üks inimene? mis mõttes seal üldse võimalik ilma hirmuta elada on? kes on need inimesed, kes röövivad? miks nad nii teevad?”, siis mida aeg edasi, seda rohkem hakkad aru saama, kui suured on seal klassivahed, kuidas erinevad inimesed üritavad ellu jääda, kuidas kurjategija/kidnapper muutub tegelikult heaks olles oma kogukonna jaoks asendamatu leivatooja, ravimite muretseja jne.. Mõtlema paneb, et igal asjal on ikka kaks poolt ja halb ei ole ainult halb. Kui tavaliselt ei istu ma saalis lõputiitrite täieliku lõpuni, siis nüüd tasus see isegi ära: sain teada, et vaid kuus päeva pärast filmi esilinastust sai filmis avameelselt rääkinud kidnapper politseiga tulevahetuses surma.

Neljapäev (4.12) raputas ka ikka mõnusalt. “Üheksandas taevas” vapustas oma avameelsusega. Kui enamik meist on harjunud nägema ilusaid noori inimesi oma ihasid rahuldamas, siis “Üheksandas taevas” olid peategelasteks vanema generatsiooni esindajad. Ja see asjaolu pööraski kogu selle filmi pea peale: enam ei ole esikohal enda kapriisid, vaid mängu tulevad ka east tingitud asjaolud: kuidas jätta maha meest, kellel on elada võib-olla ainult viis-kümme aastat? Kas sellisel puhul tuleks jääda enda õnne trotsides abikaasa kõrvale 'till death do us part' või on igal inimesel olenemata east õigus eelkõige iseenda õnnele?

Laupäev (5.12) algas päris piinarikka India filmiga “Gulabi kuulujutud”. Soovituse peale võtsime istet loožis, kus võis kuninglikult jalg üle põlve filmi nautida. Film iseenesest väga halb ju ei olnud, kui välja jätta, et korralik süžee puudus ja lõpu poole oli pidev lootus, et iga hetk peaks film läbi saama. Kui kann juba tooli peal täiesti lamedaks tahtis muutuda, vaatasin kella, et aru saada, kaua me juba istund oleme. Kella järgi juba kaks pikka tundi ja kõige huvitavam oli see, et ei saanud ka sisu järgi hinnata, millal see film läbi võiks saada. Mõistatasin, et huvitav, kuhu see film omadega jõuda võiks. Siiski meie õnnehetk ka ühel hetkel saabus ja film sai läbi. Ateenast välja astudes tahtis endal pea vägisi indiakohaselt kahele poole nõksutama hakata.

Minu jaoks viimaseks selle aasta PÖFFi filmiks jäi Ungari “Delta”. Üleks, et väärikas lõpp minu pöffile. Parajalt vastik, parajalt õõvastav, parajalt reaalne. Kuidas käituda normist kõrvalekalletega, miks on osadel inimestel nii raske näha asju, mis tegelikult nendesse absoluutselt ei puutu? Miks ollakse nii sallimatud? Soojalt raske ja vastikult ilus.

Selline see PÖFF siis oli. Mõnus, väga mõnus oli üle nädala aja trippida teistes kultuurides, teistes probleemides, teistes maailmades. See ei olnud puhtalt filmifestival, see oli midagi muud. Kui ma mõlen kõigi nende emotsioonide peale, mis ma selle aja vältel kogesin, siis võin küll öelda, et olen natuke teine inimene kui enne seda PÖFFi. Väsitav oli see muidugi ka, sest ega ma ainult filme ei käinud vaatamas, pärast filme oli vaja end tühjaks laadimas käia ju veel Laia tänava lokaalis, sest uute kogemuste ja filmide jaoks oli vaja uut ruumi teha. Nüüdseks on PÖFFi etapp aga jälle läbi ja ma kohe ei teagi, mida nüüd oma eluga peale hakata.

ahjaa: lugege epl pöffi lehelt ka muljeid.