kas tunned, kuidas kaamera sind selga taga jälgib ehk PÖFF 2009

Sel aastal tundus PÖFF mulle alguses lahja. Ei läinud kuidagi käima enda jaoks. Midagi oli puudu. Hakkasin kahtlema, kas olen oma filmivalikuga natuke rappa pannud. Või äkki olid ootused liiga kõrged? Tahtsin saada raputatud, kuid kõik jäi veidike vaikseks. Siiski mingist hetkest alates hakkas natuke lainetama ja äkki lõid lained juba pea kohal kokku. Lõpuks olin PÖFFi maailma imetud. PÖFF ei ole ainult filmide vaatamine, pidin uuesti tõdema. Kogu melu, mis käib nädal otsa sinna juurde, on võib-olla isegi olulisem. See on justkui festivali väärtfilm, kus peategelaseks oled sa ise ja rändad mööda erinevaid maailmaid - imestad, vaatled, koged, muigad, naerad, poetad pisara. Nagu käiks keegi pidevalt sul videokaameraga taga ja väntaks sellest hiljem filmi. Ma arvan, et see oligi selle festivali parim teos.

Aga linateostest rääkides:
Esimeseks filmiks oli Austraalia film "Van Diemeni maa". Juba filmi alguskaadritest oli aru saada, et see film on väga visuaalne. Tasmaania võrratud loodusvaated, metsik loodus. Sama metsik oli filmi sisu. Tõsielulistel sündmustel põhinev lugu. Kaheksa meest põgenevad vangilaagrist, aga kuhu? Nad on lõksus. Süüa pole. Loodus on karm. Nälg, nälg, nälg. "Hunger is a strange silence." Keda usaldada? Kes süüakse ära esimesena?
Kuigi see film oli võimas, siis minu jaoks oli sel liiga vähe sisemonolooge. Oleks oodanud rohkem vaimset pingestatust, eetilisi konflikte.


Teisena vaatasin Türgi filmi "Hayat, mu arm". See film ei läinud mulle üldse peale. Teema iseenesest oleks võinud intrigeerida, kuid minu jaoks ta seda ei teinud. Selle filmi puhul ei tekkinud sellist slummi lummust. Olid lihtsalt mingisugused tegelased, kellel polnud elus päris nii läinud, kuidas oleks võinud. Samas jäi palju ka ebaselgeks, mis suhted nende inimeste vahel üldse toimisid. Plusspooleks oli aga türgi ilu - peategelane 14aastane tüdruk köitis oma kaunidusega.


Kolmandaks elamuseks valisin filmi pealkirjaga "Pealkirjata". See oli suhteliselt kerge film, natuke hollywoodikas. Aga samas, päris hea. Heideti pilk tänapäeva kunsti maailma, pilati nii kunstnikke, kunsti, kollektsionääre, galeriste, muusikuid. Samas tõstatas ka küsimusi: mis on tõeline kunst, mis on kommerts; mis on oluline - kas raha või rahulolu. Tihti turtastasid inimesed saalis naerma - ma arvan, et see oli väärt meelelahutus.


Kolmapäev tõi tõelise tripi, psühhedeelse road-tripi tüüpi rännaku pilves inimese mõistusesse. "Contact high" - termin, mis märgib seisundit, kui kaine inimene võtab enda kõrval oleva pilves inimese "sümptomid" üle. Ma arvan, et filmi lõpuks tundsid kõik ennast natuke ebastabiilsena, veidi hõljuvana. Mulle see film meeldis, parajalt mõnus jant, vürtsitatuna erinevate sürreaalsetete nägemustega.


Neljapäeval purskas palju verd. "The Cove - mere verine saladus". Esimene dokfilm, mida ma PÖFFil vaatamas olen käinud. Ilmselt see mõjus, sest pärast filmi oli veel tunde süda paha. Kala ei taha siiamaani süüa.

[Jaanika saatis lingi, et ka South Park on teemat puudutanud:) Muidugi omas mahlakas võtmes]

Reede näidati lõpuks filmi, mis oli kõige pöffilikum üldse - "Samson ja Delilah". Selles põimusid nii aborigeenide tänapäevane elu, Austraalia grandioossed loodusvaated, sotsiaalne kriitika kui ka noorte sügav armastuslugu. Ja seda kõike väga minimaalse dialoogiga. Soovitan vaadata. Valus film, ettenägematu, puudutab hinge. Hiljem arutlesime veel filmi pealkirja ja selle seose üle piibliga.


Laupäeval sisenesin kriminaalide maailma. "Prohvet" - tõeline vangladraama: kinnipeetavate hierarhiad, omad seadused. Kes keda üle kavaldab. Veri on paksem kui vesi. Oma kultuuritausta vastu ei saa.
Samas selle filmi ajal solvusin täiega PÖFFi korraldusliku poole peale. Enne festivali algust hõiskas Tiina Lokk naerusui, et lõpuks on kõik filmid kinodesse koondatud ja tehnilistel viperustel on lõpp. Njah. Laupäeval Ateenas istudes võisin pool filmi vaid mõistada, millest dialoog käib. Kui prantsukeelsel filmil, millel olid millegipärast venekeelsed supakad, kaovad ära seal olema pidavad ingliskeelsed tõlked, siis minu meelest väga naljakas ei olnud. Kardan, et palju läks tõlkes kaduma.


Viimase vaatasin pühapäeva õhtul Iisraeli filmi "Silmad pärani lahti". Nagu filmi tutvustuseski juba öeldud, on tegemist traagilise, inimliku looga. Kas kirg kuulub vaid jumalale? Kas on patt olla õnnelik? Tundub, et ei. Aga kuna tegevus toimub Jeruusalemma ühes kõige ultraortodoksemas linnaosas, siis sealne elukorraldus näeb ette midagi muud.


Üldiselt jäin PÖFFiga rahule. Samas, võrreldes eelmise aastaga oligi mu festival lahjem, kuna käisin poole vähem filme vaatamas. Ilmselt ka seetõttu ei olnud ma niivõrd lainel. Ja väga raske on teha valikuid, mida minna vaatama, millised filmid võiksid meeldida. Enne festivali endale kava koostamine - see on nagu puhas teadus.
Palju häid palu jäi kindlasti nägemata, aga olen kindel, et PÖFF ei ole veel päris läbi. Alles nüüd saab teiste soovituste järgi teada, mida tasub veel vaadata ja eks kuidagi need filmid ka kätte saadakse. Juba praegu ootavad mul arvutis veel paar pöffikat vaatamist.