Nädal aega kestnud festival sai selleks korraks läbi. Tundeid kogesin seinast seina, maast laeni. Nädal aega armumisi, pettumisi, üllatumisi, joovastumisi, väsimusi, ergastusi, mõtlemapanevaid vestlusi, uusi tutvusi, unustamatuid tegelasi ja kõike seda päädiv kurbus festivali lõppemise järel.
Kuna ma olin festivalil vabatahtlikuna, siis elasin praktiliselt terve nädala Ateena keskuses. Filmide arvust, mida ma nägin, mul ülevaadet küll ei ole. Mõnda nägin vaid poole silmaga, samas kui teistesse kadusin jälle jäägitult.
Erilisi emotsioone tekitasid minus aga järgnevad filmid:
Kõrbepruudid (Desert brides, rež Ada Ushpiz, 2008, ISR). Peategelasteks polügaamses ühiskonnas elavad beduiini naised, kes elavad pidevas hirmus, et nende abikaasad abielluvad "üle nende", et võtavad endale veel ühe naise. Pärast filmi nägemist oli mu esimene reaktsioon: Huh, palju naisi. Kui pea igal mehel on rohkem kui üks naine, lähevad need kõik lõpuks omavahel täiesti sassi ja ürita siis orienteeruda nende probleemides. Silma jäi aga üks peategelastest, pulmafotograaf, kes meenutas mulle PÖFFil nähtud filmide "Sidrunipuu" ja "Külaline" peategelast - tugev, ilus, kuid samas nii habras.
Lakshmi ja mina (Lakshmi and me, rež Nishtha Jain, 2008, IND). Pilguheit Indiasse. Teemaks filmi režissööri enda ja tema teenijatüdruku Lakshmi omavaheline suhe - kas on see tööandja ja teenija vaheline suhe või on tegemist sõprusega. Väga huvitav oli see film seetõttu, et tavaliselt režissöörid ennast ise oma filmi sisse ei pane. Selles teoses oli aga ka autor publikule nähtav ja seega muutus film ka väga suureks enesepeegelduseks. Nagu ütles ka autor filmi lõpus, siis päris sõpruseks seda suhet siiski pidada ei saa, kuna teenija ei küsinud mitte ühtegi isiklikku küsimust tema käest - seega tundis Lakshmi siiski staatuse vahet. Filmi kestel ja eri probleemide lahendamisel said aga nii autor kui Lakshmi publikule nii omaseks, et esimene asi, mis autorilt pärast filmi lõppu küsiti, kuidas läheb Lakshmil praegu. Mulle meeldis see film veel seetõttu, et see näitas India kultuuri ja seal kehtivaid reegleid väga isiklikul tasandil.
Suve seemned (Seeds of Summer, rež Hen Iasker, 2007, ISR). Minu jaoks oli see film festivali tippteos. Film viis meid Iisraeli naissõdurite (või õigem oleks öelda teismeliste sõdur-tüdrukute) keskele. Ka selle filmi puhul on režissöör nähtav, või õigemini kuuldav. Autor tutvustab meile sõjaväe elu läbi ühe peategelase, kellega tal tekib päris intiimne suhe. Autor jälgib, kuid samas ka surgib. Ta esitab intrigeerivaid küsimusi ja teinekord lausa sekkub tegelaste omavahelistesse suhetesse. Mulle meeldis see film eriti just põhjusel, et ma tundsin peategelases ära iseenda. Ma sain aru, mida ta tunneb, kui autor küsib talt asju, mille peale ta pole võib-olla enne mõelnud. Ma tundsin seda karmi olekut, mida ta näitab teistele; seda segaduses-olekut, mida ta avaldab vaid üksikutele. See film tõesti liigutas mind. Ja nad olid nii ilusad seal kõik. Uhh:D Mul oli vaid kahju, et selle filmi autorit kohal polnud, oleks olnud huvitav kuulda tema enda mõtteid.
Muidugi oli festivalil veel mainimisväärseid filme. Põnev oli näha ka noorte, minust vaid paar aastat vanemate antropoloogide esimesi katsetusi filmide tegemisel. Katsetusteks on neid muidugi väga alandav nimetada, need olid ütlemata huvitavad linateosed. Pärast oli väga lahe kuulda neid ka endeid rääkimas filmimise protsessist ja probleemidest.
Terve posu huvitavaid filme jäi aga vaatamata, eks tuleb needki tasapisi üle kaeda.
Mõned hetked:
