the hours, always the hours

Ma ei tea, mitu korda olen ma juba näinud filmi 'The hours', aga kunagi ei saa küllalt. Eile käisin esimest (!) korda oma siinoleku ajal raamatukogus ja laenutasin lõpuks ka "Tunnid" raamatu kujul. Inglise keeles. Ja nüüd loen. Ja ei saa küllalt, hea on.

Eile juhtus selline imetabane lugu, et Tiit, kellega suvel Setus välitöödel käisin, helistas mulle hommikul, et on hetkel Jyväskyläs ja tahab õhtuks mulle külla tulla. Mõeldud tehtud. Kolasime mööda baare ja kirusime ühiseid tuttavaid ja Tartu ülikooli süsteemi. Mõnus oli. Peaaegu oleks ma ka täna temaga koos tagasi Jyväskyllä sõitnud, aga enne tuli aru pähe. Niivõrd-kuivõrd.

Nädalavahetus käib aga varjuna kannul ja ei lase mõtteid peast. Ei aita ka sõnumid: "It seems possible (it does not seem impossible) that she's slipped across an invisible line, the line that has always separated her from what she would prefer to feel, who she prefer to be.". (ühesõnaga 'the hours')