Kevad hiilib ligi. Väljas on rohkem päikest kui varem. Vahepeal on isegi soe. Täna veetsin Toomel poolteist tundi ühe vanahärraga piibujuttu ajades, kõneldes väest ja jõust, maast ja ilmast, sidemest loodusega.
Eelmisel neljapäeval veetsin päeva šampanja ja assortiiga Supilinna rohelise uksega maja trepil - tõeline mõnu. Päike paitas põski. Šampus voolas ojadena. Hea oli. Vajalik oli. Iga päev juba laulavad linnud akna all või kohal või kusagil lähedal. Hakkab looma. Esimesed basiiliku-varred pistavad mu savipotis üksteise võidu nupud mulla alt välja. Kõik algab taas.
Selline kurbilusvalus on olla.
No comments:
Post a Comment