"Kas see sinine kana siin pliita peal on loomulikku surma surnd või hautamispotti ära uppund?" - "Oli muuga, kuidas oli, kuid kuningliku tedreprae siniseks kanaks nimetamine ajas mul hinge tõesti täis."
"Mõnda aega istusin seina ääres padjal ja kujutasin ette, et ümarad föönid on lõvid, kelle suhu naisterahvad oma rullitatud pead pistsid - aga see mäng tüütas varsti, sest ükski daamidest oma peast ilma ei jäänud."
"Taipasin kohe: ei mingit sportlaseks, pesunaiseks või õpetajaks hakkamist - ainuke tõeliselt huvitav elukutse on konduktori oma! Mis võiks olla veel ilusam ja põnevam, kui istuda tuubil täis bussis läikiva toru taga, rinnal säravate lukkudega rahakott ja mitu rida piletirulle ning kutsuda teisi inimesi seltsimeesteks!"
(Leelo Tungal "Seltsimees laps")
Hea on vahepeal end välja lülitada kõigest ja kõigist ja kapselduda.
Ja mis oli selle lastele mõeldud teleteatri või multifilmi või raamatu pealkiri, kus keegi joonistas kas elevandi või mingi muu looma tapeedi peale ja siis see elukas ärkas ellu ja astus seina pealt maha? Kas see oli Londiste?
2 comments:
See pidi olema üks teine elevant, sest Londiste oli mänguelevant. Mu meelest vähemalt.
(ütleb ma ehk helleka)
See oli ninasarvik Otto ("On üks ninasarvik Otto"), elevandi joonistamise mõte tuli raamatu lõpus, kui nad Otto olid ära kinkinud.
Autor Ole Lund Kirkegaard, kellelt mh ka selline vinge teos nagu "Kummi-Tarzan".
Konduktoritega seoses aga paar hiljutist juhtumit endistes liiduvabariikides - seltsimeesteks just ei kutsutud, aga muidu oli suhtumine täpselt sama kui nõukogude ajal. Ega konduktoriks ei võetagi seda, kes pole õige nõukogude inime :)
Post a Comment