Sunday, May 10, 2009

nach Uudu*


Polegi veel jõudnud pajatada oma lühikesest visiidist aprilli lõpus Berliini. Teen seda nüüd.
Esimene šokk heas mõttes saabus, kui lennujaamast väljusime: igal pool oli nii roheline. Tulles sellisest talv-kevadisest Tartust oli kohe tunda, kuidas mõnus rohelisuse-hõng ninasõõrmeid paitas ja silmadesse magamatusest hoolimata säde tekkis. Aga mis tegin siis seal?

erster Tag

Pärast väikest uinakut suundusime Kulturforumis Gemäldegalerie, kus süvenesime pikemalt ajutisse näitusesse Madalmaade kunstist, teemaks "The Master of Flémalle and Rogier van der Weyden".
Muidu üritasime vaadata ka teisi näitusi antud muuseumis, aga kuna jalad hakkasid all juba pallideks muutuma ja edasiveeremine tundus juba liigse piinana, lahkusime.



Õhtul kappasime Kreutzbergi lokaalidesse, kõigepealt roosasse, kus sai kohe esimene Cuba Libre endale ja teistele kaela tõmmatud ja pärast õnnestunumaid tarbimisliigutusi edasi kohalikku Krooksu-tüüpi pubisse kaaberdatud ja sealt latiinode sekka tantsitud. Olgu öeldud, et vana hea tunne tuli tagasi, kui astud baari ja sind võtab vastu pahvak sigaretitossu. Berliinis on veel lubatud baarides sees suitsetada.

zweiter Tag
Olgem ausad, hommikud olid meil nende päevade jooksul teatavatel põhjustel suhteliselt hilised. Aga muidu elasime oma mõnusa lohekambaga Kreutzbergis Ninatänaval, ulmeliselt kõrgete lagedega korteris, kuhu mahtus mitmeid turtsakaid pohmakolle, roomavaid ja/või röökivaid lapsi, noori emasid, karvaseid isasid ja palju muudki.
Teisel päeval, nagu põhjalikele turistidele kohane, tahtsime jällegi muuseumeid väisata. Esimeseks sihiks sai Jüdisches Museum ehk siis juudimuuseum. Kõigepealt köitis meid näitus surmavast meditsiinist, kus oli kirjeldatud erinevaid katseid, mida juutide peal läbi viidi. Näitus oli pigem kirjeldav kui andekspaluv. Samas kui rääkisin hiljem mõne inimesega sellest näitusest, siis nad tõid välja hea pointi, et ega neid katseid ei tehtud ju puhtalt piinamise eesmärgil. Et kindlasti on kusagil ka nende eksperimentide tulemused. Neid oleks vägagi huvitav lugeda.
Muidu oli muuseum arhitektuuriliselt über-ultra-moodne, aga tohutult suur. Niiet juutide ajaloost sai ka tüdimusega läbi vaid joostud. Lõpuks oli juhe tõesti nii sassis, et istusime Anuga lastenurgas ja värvisime vildikatega klounide riideid. Kuigi olime plaaninud veel ka näiteks etnomuuseumisse jõuda, siis sinna me puht füüsiliselt siiski ei jõudnud.


Õhtupoolikul võtsime istet aga ühes hipipargis, kus mõnuga odavaid veine lürpisime ja tuleviku-oleviku-mineviku teemadel mõtisklesime. Öösel, pikema otsimise tagajärel, külastasime ka üht näituse avamist, millest erksamad mälestused on vaid need, et Anu leidis sõbra ja teised üritasid primitiivses saksa keeles noormeestega juttu teha: "Es ist nicht gut hier, wir möchen tanzen, disco farben blinken jne":D Sealt põrutasime jälle öhe. Kreutzberg kustus oma juba koduseks saanud urgastega.

dritter Tag
Berliini kuulus loomaaed. Tohutu ala, palju elajaid - kiimased elevandid, pisikesed kaelkirjakud, lääbakil kassilised, higistavad pingviinid, end mitte paljastav Knut, minu hingesugulane öös tšilliv tuhnik, stressis panda ja selle kõige keskel massid pildistavaid inimesi. Ei, tegelikult oli tore, terve päeva veetsime seal. Pluss ilm oli nii ilus, et oleks patt olnud kusagil sees kössitada.
Hiljem said vaadatud ka teised kohustuslikud turismiobjektid ses kuulsas linnas nagu Brandenburgi väravad ning 2005.aastal avatud holokausti memoriaal, samuti lürbitud veini Unter der Linden'il.
Päev oli pikk ja väsitav, seega kosutasime end veidi ööbimiskohas ja siis seadsime sammud Euroopa kõige püssimasse ööklubisse Berghain'i. Aga jee, beibi, jee, pärast pooletunnist sabas seismist selgus, et sisse me sinna ei saagi. Lihtsalt öeldi, et üks meist sisse ei saa ja jutul lõpp. Uksehoidja ei andnud ühtegi seletust, ühesilbiline EI ja jutul lõpp. Meie protsesteerimisele jäi ta kurdiks. Polnud midagi parata, tuju küll langes veidi, aga kiiresti üritasime selle tagasi tippu viia. Kuna tegemist oli meie viimase õhtuga Berliinis, pidi kähku varuplaani käiku laskma: mis siis muud, kui tagasi baare vallutama. Mis aga edasi sai, sellest ajalugu vaikib. What happens in Berlin, stays in Berlin;)

vierter und letzten Tag
Teised olla käinud ilmaratta peal, ma olla maganud. Õhtul lendasime tagasi. Oli hõre olla. Lennukis tahtis hing kinni jääda ja pilt kaduda.
Siiski jõudsime öösel õnnelikult tuulisesse Tartusse.

*sõnapaar 'Nach Uudu' tuleneb minu kõrvavärdlusest. Metroos sõites kuulsin pidevalt, et sõidame suunal 'nach Uudu', tegelikult oli see muidugi 'nach Rudow'. Aga ühesõnaga nüüdsest on 'nach Uudu' asendamas sõimusõna 'nahhui'. Mine võta kinni.

2 comments:

Edit Talpsepp said...

Ajalugu vaikib, aga legendid sellest 88st liiguvad veel kaua rahvasuus :D

ranna said...

vaiki, nurjatu:D