OLEMISE TALUMATU RASKUS


Pühapäevad tuleks ära keelata. Tegelt ka. Olen terve päeva oma voodis istunud, läpakas süles ja kuulanud las.fm'i pealt downtempo kanalit ja lugenud erinevate inimeste blogisid. Tuju on täiesti nullis. Aken on lahti ja sealt ei tule õhku. Ma pean midagi muutma oma elus. Peaks hakkama mõtlema, mida ma teen, miks ja kuidas. See aasta on kuidagi eriti hulluks kätte läinud. Mu moto on pidevalt 'action is the enemy of thoughts' ja selle ajel ma pidevalt tegutsengi. Ei mõtle, ei tegele tähtsate küsimustega, lihtsalt ignoreerin neid ja loodan, et nad kaovad iseenesest. Aga ei kao. Ikka ja jälle tuletavad nad end mulle meelde. Ja just pühapäevadel. Nagu selgus, pean ma arvatavasti terve juuli veel kooliasjadega tegelema, et mind ülikoolist välja ei visataks. Masendav. Aga ise ma olen seda endale teinud. Kedagi ei saa kahjuks süüdistada ka. Aina rohkem asju käivad mulle närvidele. Mul on tunne, et iga päevaga muutun ma aina pinnapealsemaks. Sõna otseses mõttes lollistun. Midagi ei paku huvi. Ma kulgen. Käin ringi ühest kohast teise, räägin ainult small talk'i, tööl istun juhmi näoga arvuti ees. Vaatan palju filme, mis muserdavad enesetunnet veelgi. Kuhu on kadunud ilu? Müstika? Salapära? Südame kiirem tuksumine? Äng, see on see sõna, mis võiks iseloomustada mind hetkel kõige paremini. Suur äng, mida ei näe, mida sa arvad, et võib-olla ei ole, aga siis ta ilmub eikusagilt, tuleb suure kiirusega ja matab su nii enda sisse, alla, et kohutavalt halb hakkab.