ja millega ma siis täna hakkama sain

No tere tore, mis päev see selline on?!

Hommikul ärkasin üles ja märkasin ehmatusega, et näe, olen sisse maganud. Egas siis midagi. Pidasin aru ja mõistsin, et seminari ma täna ei lähe, kuna ka osa materjalidest on veel läbi töötamata. Siiski otsustasin oma kondid linna vedada, sest oli vaja asju ajada.

Linnas ajasin asju, sain Ardi käest soovituskirja, sain kätte ka Diploma Supplement'i or whateveri. Järgnevalt mõtlesin, et igati loogiline oleks edasi tööle liikuda. Aga oh ei. Munesin niisama Piro juures, kimusin suitsu ja helistan inimestele, et nad minuga koos looderdaksid. Siis saabus aga K., kes kutsus mind loengusse. Mõeldud-tehtud. Niisiis, sain ka tänase loengunormi kätte. Tegu polnud küll kohustusliku loenguga, aga keda kotib, huvitav oli sellegipoolest. Loenguks oli Religiooniantropoloogia ja selle loengu teemaks: suhted surmaga vms. Seal näidati veel filmi Kuuba matusekommetest ja ülipopulaaresest kalmistust Havannas, kuhu lähedase saab kaheks aastaks sängitada ja siis tuleb ta ümber matta. Suht juhe moovi oli.

Nüüd siis istun tööl ja selle asemel, et tööd teha, kirjutan siia. Uus ja põnev meelelahutus siiski.

Aga jah, täna Lossi ees istudes sain aru, et mul pole enam isegi uppumise tunnet, olen lihtsalt täiesti uppunud juba.